Design a site like this with WordPress.com
Get started

Saabumine Dilijani…

“Julgete päralt on maailm.”

— Lucky Laika “Vanasõnad”

Ja enne kui ma märgatagi jõudsin, oli suvi Eestis minu jaoks läbi ning aeg uutele väljakutsele vastu minna… Ütlen ausalt, olin terve suvi väga elevil, kuid just enne minekut, kasvas mu sees ärevus, kõhklused ja hirm. Lennujaamas olid mind saatmas mõned pereliikmed ning sõbrad, kes kõik mind sellel pöörasel teekonnal toetanud on. Aitäh Teile selle eest! Pühkisin pisarad ja jooksin Moskva lennule. Lugesin sõbrapäevikut, mis mulle kingiks kaasa tehti ning hetkega kadusid kõik mu mured, sest mõistsin, kui hoitud ma koduste sõprade poolt olen ja vahet pole kui kaugel või lähedal me oleme, tõelised sõbrad jäävad alati üksteist toetama!

Mu seiklus Dilijani suunas algas juba Moskva lennujaamas, kui ühe väga ebameeldiva situatsiooni kaudu, Kasahstani noormehega tuttavaks sain. Rääkisime pikalt laialt Eestist, Armeeniast, Poolast (kuhu tema parasjagu õppima suundus) ja üldse kogu maailmast. Ta kinkis mulle Kasahstani šokolaadi, mida ma ära küll ei söö (võõrastelt kommi ei võeta), kuid tore mälestus sellegipoolest. See pani mind mõtlema, kuidas halvast situatsioonist võib lõpuks ikka midagi head välja tulla, kui oled ise viisakas ning avatud meelega. Jerevani lennule astudes peksis süda ja ihul oli kananahk, seega otsustasin enda rahustamiseks lugeda üht raamatut, milles räägiti hirmust… kuidas hirm on miski, mida me ise endale loome.

Jerevani lennujaama jõudes üritasin töötajatelt küsida, kas kraanivesi joodav ka on, kuid kasina inglise keele oskuse tõttu, soovitati mul tualettpotist vett mitte juua. See selleks. Väljas tervitati mind UWCD lipu, suure rõõmukisa ja teise aasta õpilaste, Elena (Venemaa) ning Vladi (Valgevene) naeratavate nägude poolt. Nad kallistasid mind nagu oleksime juba vanad sõbrad. Meid viidi Volkswagen 1967. aasta bussi meenutavasse sõidukisse (võib-olla oligi see). Ka minu “klassikaaslased” tervitasid mind väga soojalt ning kuna ma olin peaaegu kõige pikem ja mitu tooni blondim-heledam kui teised, uuriti minult kohe, kust ma tulen ning kui vana ma olen. Suurem osa neist olid pärit Armeeniast ja Liibanonist, kuid oli üks venelanna ja vist ka grusiin, kui ma õigesti mäletan. Bussisõidul olid kõik peale armeenlaste täiesti läbi, sest teistel olid pikad lennud-reisid seljataga. Vastanduvalt minu eelarvamustele, rääkisime kõik omavahel juttu, proovisime Armeenia snäkke ning kuulasime muusikat. Sõit kestis kaks tundi (sest meie buss sõitis reaaaaaalset 30 km/h) ning vanemad õpilased rääkisid meile, et meil tuleb sõita läbi Armeenia pikimast tunnelist, millest teisel pool on justkui paradiis – Dilijan.

Jõudsime kohale kell 23:30 ja kõik ahhetasid-ohhetasid juba bussis, kui uhke meie uus kodu on. Meid tervitasid teise aasta õpilased ja ka mõned uued inimesed. Nad kõik karjusid ning tantsisid oma lippudega. Hüüdsid aina “Welcome, welcome, welcome…”. Mind valdas järsku selline õnnepuhang, kui kõik õpilased üksteist kallistasid ja ennast tutvustasid. Sellist tervitust polnud ma varem näinud, eriti mitte Eestis – me oleksime nagu üks suur perekond, kes pole üksteist kaua näinud. Peatselt sain tuttavaks ka oma toakaaslastega: Luciana El Salvadorist, Micaa Nepaalist (pärisnimi on Shivatmicaa) ja Armine Venemaalt (tegelikult armeenlanna). Luciana ja Micaa on siin juba teist aastat, seepärast oli nende poolt tervituseks ka paar kingitust. Kirjake, Armeenia kommid, pesupulber ja kotike Nepaalist. Mul oli lisaks kooli poolt antud esemetele ka kiri tüdrukult nimega Evelina. Ta on pärit Lätist ja ta on tohutult õnnelik, et nüüd ka kõik Baltimaad siin Dilijanis esindatud on (koos minuga tuli ka üks Leedu poiss). Evelina avaldas soovi minu n-ö tugiisikuks/mentoriks hakata. Siin on veel üks neiu, kes on Vene-Ukraina päritolu, kuid mingit moodi on ta soomlane, seega tahtis ka tema mind siin toetada. Kõik uued tulijad saavad endale teise aasta õpilase, kes meid siin kõiges aitavad.

Kohale jõudes olin küll rampväsinud, kuid elevus oli niivõrd suur, et pidin veel tunnikese oma toakaaslastega juttu rääkima… nad on kõik väga toredad ja abivalmid:)

Kõige parem pilt, mis mul toakaaslastega hetkel on:D
Venemaa, Eesti, Nepaal ja El Salvador

Loodan, et Teile meeldis lugeda mu esimesi muljed sellest hullumeelsest seiklusest ja et saan üsna varsti kirjutada ka esimese nädala kogemustest, sest siinne elu on ikka väga värvikirev, kuid samas ka intensiivne.

Beti:)

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: