Design a site like this with WordPress.com
Get started

Are you from Russia or the US?

Barev dzez! Esimesed nädalad on möödunud ja muljeid, mida jagada, on palju. Üldse ei teagi, kust alustada, sest pidevalt toimub midagi põnevat, millest kirjutada saaksin. Et teksti liiga palju ei tuleks, proovin need pöörased päevad lühidalt kokku võtta.

Kõige suurem erinevus, mida märkasin, oli see, et inimesed päriselt ka naeratavad… kallistavad ka kogu aeg. Oleme rääkinud rahvuslikest kommetest ning kultuurilistest erinevustest, mistõttu mõni õpetaja ikka aeg ajalt küsib, et kuidas mina kui eestlane selle pideva kallistamise ja katsumisega toime tulen. Nüüdseks olen juba harjunud, aga esimestel päevadel oli küll veidi veider inimesi nii palju katsuda. Üks suur erinevus kogu selle kupatuse juures on veel see, et nüüdsest pean ise oma pesu pesema. Õnneks pole veel ühtegi valget särki roosaks pesnud ja sokid on samuti kõik alles!

Meie eelmise nädala graafik oli tihe ja kõik olid üsna kurnatud suurest informatsiooni hulgast ning kultuurišokist. Uued näod, nimed (issand need nimed!!!!), rahvused, hiigelsuur campus, kus tahtsin ära eksides nutma hakata ja emale helistada ning muidugi need lõppematud tegevused, tegevused, tegevused… Olen siin olles juba nii palju õppinud ja ma ei väsi üllatumast nendest lugudest, mida inimesed endaga kannavad ning teistega jagavad. Rahvuseid on palju… alustades Läti, Leeduga, lõpetades Burkina Faso ja Zimbabwega – igaühel on erinev taust ning omapärane lugu elust kodus. Domineerivad riigid on ikka Armeenia ja Venemaa, kuid on ka selliseid ühemehe riigikesi nagu Eesti. Mõni on oma elu jooksul kümnes eri riigis elanud ning õiget passi neil üldse polegi, mille kõrval oma rahulikust Eesti elust rääkides hakkan isegi haigutama. Naljad kõrvale jättes saan nüüd palju paremini aru, mis olukorrad teistes riikides valitsevad ja kui palju mul veab, et kodumaal ikka üksinda ka tänaval kõndida võin. Näiteks minu toakaaslane Luciana on El Salvadorist, mis on üks ohtlikeimast riikidest maailmas – eelmisel aastal oli 25% elanikkonna surmadest mõrvad. Teine ekstreemne näide on ühest neiust nimega Marlyne, kes on pärit Rwandast, kuid paari aasta eest kolisid/põgenesid nad perega Burundisse, kus neil alguses polnud isegi süüa ega puhast joogivett. Karm karm karm…

Toakaaslase Lucianaga

Tõsisemad teemad kõrvale jättes ja tagasi Dilijani elu juurde tulles… meie imeilusas linnakus on suur tiim õppejõude, tugiisikuid, koristajaid jne., kes meie eest igapäevaselt hoolitsevad. Linnak koosneb kolmest suuremast hoonest: elamu, spordihoone ja õppehoone ning siis ka kunstihoone, direktori maja, meditsiinikeskus, söökla, teatriboks, jalgpalli-, korvpalli- ja tenniseväljakud jne. (äraeksimine garanteeritud) Meie elamud on jaotatud kahe maja vahel, mäepoole ja jõepoole. Need jagunevad omakorda tiibadeks, mis on vastavalt nimetatud suuremate Armeenia mägede või jõgede järgi. Mina elan mäepoolses osas, kõrgemail korrusel, kaugeimas toas, (mis tähendab, et mul läheb kooli minemisega kõige rohkem aega) Maymekhi toonis (kutsume neid tiibasid toonideks) ning meie toon parent ehk n-ö majavanem on hollandlane Justin, kes kõikide meie muredega tegeleb ja meie eest vastutab. Ta on lõbus 40ndates sportlik härrasmees, kes annab inglise keelt ja ta enda lapsed on samuti UWCs õppinud. Temaga kohtume iga neljapäeval toon time’i ajal, kus a) arutame olulisi teemasid või b) veedame lõbusalt aega mänge mängides või filme vaadates ning seda kõike tema enda korteris. Meil on ka senior toon parent, kes on meile nagu vanaema… ta teab kõigist kõike ning tema juurde võib absoluutselt iga probleemiga pöörduda. Indiast pärit vanadaam Madhu (pärisnimi Madhuchhanda) annab lisaks meie jamadega tegelemisele ka bioloogiat.

Natuke nendest “tegevustest”, mis meie aega siiani sisustanud on. Tavaliselt algas päev umbes 9 paiku, kuid see pole kivisse raiutud. Me kohtusime harilikult õppehoone aatriumis, kus meid gruppidesse jaotati ning siis erinevatesse loengutesse suunati. Oleme rääkinud UWC missioonist ja väärtustest. Loengute teemad toetavadki neid samu väärtuseid, et saaksime hea tutvustuse elust siin, meile seatud ootustest ning inimestest meie ümber. Loenguteks ma neid isegi ei nimetaks, sest põhiliselt oleme meie ise need, kes erinevatel teemadel vestlevad. Oleme rääkinud keskkonnast, tervislikust eluviisist, kultuuridevahelisest mõistmisest, erinevuste tunnustamisest, isiklikust vastutusest ja väärikusest, vastastikusest vastutusest ning austusest jne jne – ühesõnaga kõigest, mis UWC põhiväärtuste alla kuuluvad. Ma olen neid arutelusid ikka sajaga nautinud, niivõrd huvitav ning silmiavav on neid eri arvamusi kuulda. Me oleme saanud ka üksteist tundma õppida läbi mängude, tantsimiste, hommikuste joogatundide, õhtuste koosviibimiste ning refelction time’ide, kus arutame, mis meil tol päeval juhtus, mis läks hästi ja halvasti. Palju rõhku pannakse eneseanalüüsile, et edaspidi paremini toime tulla, mis on minu arust vajalik.

Tüdrukud enne Mingle party’t

Kuigi me tegime dokumendifotod kohe peale saabumist, (ma nägin väga räsitud välja ja tuleb välja, et sellest saab ka mu lõpupilt, mis raamatukogu seinale läheb… rude!) pole õpilaspileteid veel kätte antud, mis tähendab, et tegelikult ei tohiks me linnakust välja minna. Vaatamata sellele, meid siin vangis ikka päris ei hoita ning paaril korral oleme saanud natuke Dilijani ka avastada. Tegemist on rohelise ja lopsaka loodusega linnakesega, millest enamuse moodustabki mägine rahvuspark. Linn ise on imeväike ning kohati jääb mulje nagu oleks see mahajäetud sõjapiirkond, kuid inimesi siin ikka elab ja natuke nagu elu ka on – paar kohvikut ja restorani, üks baar, muuseum, valla- või rahvamaja, mõni vaatamisväärsus ning hotell… ja ega väga midagi rohkem polegi. Oleme saanud turul käia, kohvikus istuda (taaskord… kohv on masendav) ning poes käia. Hinnad on tõesti odavad, aga valik üsna kesine. Kohalikest niipalju, et armeenlaste näol on tegemist äärmiselt külalislahkete kodanikega – tee ääres puudel kasvavad puuviljad on sama palju sinu kui aiaomaniku. Nende jaoks on kõik, kes armeenlaste moodi välja ei näe, venelased. Küsitakse ikka, et kas olen venelanna või ameeriklane.

Lõpmatu rohelus
Esindatud riigid pildil: Eesti, Iisrael, Mauritius, Bangladesh, Saksamaa, Mehhiko, Armeenia, Venemaa, Liibanon, Kolumbia&USA, Hispaania, Boliivia, Portugal, Norra

See nädal oli meil kavas ka väike väljasõit Sevani järve äärde, kus telkisime ja veetsime lihtsalt mõnusalt aega. Muidugi juhtus nii, et vastupidiselt tavalisele 35 kraadisele kuumusele, osutus ilm just sel päeval päris tuuliseks ning natuke tuli isegi vihma, kuid see meid ei morjendanud. Meie välimatkasid korraldab üks õpetaja nimega Gor, kes otsustas paari aasta eest poliitikast tagasi astuda ning oma elu hoopis loodusele pühendada. Ta on üsna konkreetne ja veidi hirmus. Tal on oma kotkas, kes pesast hüljati ning kes temaga igal pool kaasas käib. Ma pole selle mõtte kõige suurem fänn aga okei! Üks “rituaal”, mida õhtul lõkke ääres tegime oli see, et kirjutasime paberile oma hirmud… vabatahtlikud said ka ette lugeda ning seejärel põletasime need. Mul tuli päris pikk rodu hirme, kuid nüüd on neist alles vaid tuhk.

Sevani järve ääres
Päikesetõus
Gori kotkas

Siiamaani olen eluga rahul – teise aasta õpilased pingutavad väga, et me siin ennast kodusena tunneksime. Esimesel päeval tegime ühispildi, kus kõik oma lippe hoidsid. Sellele järgnes teise generatsiooni poolt tants ja sümboolne meie kui uustulnukate vastuvõtmine siinsesse kogukonda. Nad kõik jooksid suvaliselt meie juurde, lipud ümber õlgade, kallistasid ja ütlesid “Welcome home!” – see hetk oli niiiiii võimas, et paljud puhkesid nutma (üllataval kombel ka mina). On ka momente kui tunnen, et olen täiesti üksi ja mul pole kellegagi rääkida. Vahel tahaksin lihtsalt oma inimesi, kellega emakeeles kõneleda saaksin või mõtlen, et mida ma üldse siin teen. Jagasin oma muret ka toakaaslastega ning nad lohutasid mind sellega, et see tekib absoluutselt kõigil ning selliseid hetki tuleb veel ette – proovin neist lihtsalt üle olla!

Peale väljasõitu oleme hakanud ka vaikselt koolile mõtlema. Alustuseks tegime inglise keele testi, mis oli täitsa tehtav ning siis ka matemaatika testi… palun ärme räägi sellest. Ühiselt jõudsime otsusele, et korrates oleks meil palju paremini läinud. Testi eesmärk oli tegelikult meile endale aru anda, mis tasemest siin räägitakse. Akadeemilisest elust kirjutan rohkem siis, kui kool juba peal on.

Ikka tuli pikk postitus, aga selle möllu kirjeldamiseks vajan mitmeid mitmeid lehekülgi (päevikus on juba üle 30 lehekülje). Aga nüüd ongi meie “suvelaager” läbi ja aeg on päriselt koolis käima hakata. Praegu olen väga elevil – uued õpetajad, ained, süsteem jms. Eks näis, kauaks seda elevust jagub:D Ma ei oska veel ennustada, milline mu elu siis olema saab ning kui tihti kirjutama hakkan. Aga senikauaks nägemise-kuulmiseni!:)

Reedene õhtusöök:D

Merci!

Beti

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: