Design a site like this with WordPress.com
Get started

Ilus unenägu või vangikong?

Bari or! Ja me kohtume taas… et mina saaksin jälle muljetada. Nüüd juba vaikselt tunnen, kuidas aega jääb aina vähemaks, et päriselt maha istuda ning kirjutada. Eks ma püüan!

Viimane kord rääkisin n-ö “suvelaagrist”, kuid praegu sisustavad mu päevi ikka koolitunnid. Ilma keerutamata ütlen, et kooli algus oli emotsionaalselt väga raske teatud sisepingete tõttu. Jäin kohe esimestel päevadel haigeks ja muud peale magamise väga ei teinudki. Sellegipoolest on põnev alustada puhtalt lehelt – uus keskkond, õpetajad, ained ning täiesti teistsugune süsteem, mida ma natuke veel pelgan, kuid eks meil kõigil põhjatu teadmatus ees. Suur erinevus on ka see, et minu 45-minutiline koolitund ja 30-minutiline söögivahetund, on muutunud 1h 20 minuti pikkusteks, mis on võib tunduda üsna veniv ning väsitav… Tegelikkuses pole hullu midagi, saabki ainesse rohkem süveneda, lõunat nautida ja vaatamata mõnele pikemale päevale, olen vahel juba kella 12st vaba.

Õpilased tänavakunstnikena

Praegu on sisseelamine ehk kodutöid väga ei anta, tutvutakse tundidega ja vahetame oma aineid. Nimelt peame kindlatest ainete kategooriatest kuus meelepärast võtma – kolm higher level ja kolm standard level ehk saad ka otsustada, millele rohkem keskenduda soovid. Kuna ma oma tulevikuplaanides veel nii kindel pole, valisin tunnid, mis mulle endale kõige huvitavamad tundusid. Hetke seisuga on minu pakett järgmine: bioloogia, kunst ja majandus kõrgemal tasemel ning inglise keel&kirjandus, matemaatika rakendus&tõlgendus (applications and interpretations) ja hispaania keel (jah… ma hakkasin jälle uut keelt õppima) standard tasemel. Siiani olen oma ainete ning õpetajatega väga rahul, kuid harjumatu ja veidi ebamugav on kõiki koolitöötajaid, k.a direktorit eesnime pidi kutsuda. Üritan õpetajate tagarääkimisest hoiduda, kuid mõni naljakas seik, mida jagada tahan, on küll.

Niisiis… minu matemaatika õpetaja, kes on pärit Indiast ja näeb välja nagu tõeline jõuluvana, astub esimesel tunnil sisse, võtab ära oma sandaalid, siis paljajalu seab ennast rätsepistes aknalauale. Seejärel proovib ta meid veenda, et meil pole õpikuid vaja, sest ta teab oma ainet piisavalt hästi. Järgmisel hetkel tõestab õpetaja Parag ruutjuur kahe irratsionaalsust, mis on kindel fakt, kuid oma nime me tegelikult ei tea – ta on kindlasti üks mu lemmikõpetajaid. Ta läheb väga kurjaks, kui teda perekonnanime järgi või õpetajaks/härraks kutsutakse, ainult Parag sobib.

Kunstitunnid on samuti ühed nauditavamad. Võimalused on lõpmatud… alustades keraamikamajast ja lõpetades isiklikust ruumist, kus ennast väljendada saame. Tunde juhivad kaks härrasmeest: Jarov Venemaalt ja Lee Inglismaalt. Jarov on loov & lõbus ning Lee on peen & asjalik – nende kahe kooslus on üsna koomiline, aga nad on väga julgustavad ning oskavad sind panna tundma nagu päris kunstnik:) Kõik said esimesel tunnil kingituseks ka oma eskiisraamatu, (sketchbooki) kuhu oma vaimusünnitusi jäädvustada saame.

Esimesel reedel oli meil pidžaama päev, mil kõik tuduriietes kooli ilmusid. See polnud midagi äärmiselt tavatut, sest erinevalt Eestist, puudub meil riietumise kohta kodukord – võite ette kujutada, milline stiilipidu siin igapäevaselt on. Meil oli sel reedel ka muidu õnnepäev, sest saime oma koolikaardid kätte… see tähendas vabadust! Lõpuks võisime iseseisvalt territooriumilt lahkuda. Kihutasime peale kooli välja nagu pääseksime vanglast:D Meelelahutusasutustest niipalju, et restorane ja kohvikuid siin on, piiratud koguses, aga on. Meil on üks baar ja üks Iiri pubi, kus esimesel nädalavahetusel paduvihmaga tantsisime. Kell 23.00 peame muidugi kõik tagasi kodudes olema… see on küll midagi, mida ma varem kogenud pole.

Kui rohkemat meelelahutust või shoppingut soovime, peame ikkagi Jerevani sõitma. Alguses läksime kõik koos ja kuna meile liialt aega ei antud, saime linnale vaid kiire ülevaate: kaubanduskeskus, peatänav, ooperimaja, kunstimuuseum, peaväljak, parimad lavashid jne. Dilijani oli juba sügis jõudnud, kui Jerevan veel 30kraadises kuumuses lõõmas. Teisel korral läksin juba iseseisvalt väiksema grupiga. Mõni hetk oli küll tunne, et elusalt kohale me kindlasti ei jõua, kuid lõpuks oli meil ikka väga lõbus seiklus. Seekord käisime Sinises mošees, mis meil vaatamata oli jäänud. Kõigil naistel on kohustus peas rätikut kanda, mis meile kohapeal ka anti. Väljaspoolt oli mošee imeilus – sinine ja sädelev, kuid seestpoolt oli rõhku pandud pigem sisule kui dekoratsioonidele. Meil oli omapäi palju rohkem vabadust, kuid ajaga jäi taas kitsaks, sest buss väljub vaid kaks korda päevas… Meil on varsti tulemas ka üleöö “luba” ehk võime 1-2 ööks koolist ära minna. Enamus (kaasa arvatud mina:D) on Jerevani oma bookingud Airbnbs juba ära teinud.

Tänavatel on janu kustutamiseks veekraanid
Armeenia valitsushoone
Treppide kaskaad. Sees on kunstimuuseum ja viimast korrust kaunistab Swarovski näitus
Ehtsa lavashi tegu
Sinine mošee
Venelannade Dasha ja Aleksandraga mošeed külastamas

Vahel ikka tunnen, et ei saa päris täpselt aru, mida minult oodatakse või milline on mu positsioon siin kogukonnas. Meil on hästitoimiv tugisüsteem, näiteks teisipäeviti ja neljapäeviti on tunniplaanis tund mentoriga, kus kõik oma emotsioonid välja elada saame. Kolmapäeviti ning reedeti on armeenia keel, mis on mitte-ametlik õppeaine ehk hindeid ega kodutöid meile ei anta. Neil on täiesti oma tähestik ja see keel ei sarnane mitte ühelegi teisele, mis muudab selle justkui salakeeleks. Mõned sõnad on niivõrd keerulised ja veidrad, et sarnaneb rohkem pudikeelele (ma ei oska ikka veel head aega öelda). Kuna kool puutub linnaelanikega väga tihedalt kokku, on vajalik, et me mõned laused välja veerida oskaksime.

Teine nädal sujus vaatamata kohutavale sügisilmale, palju paremini. Tegemist on palju, sest lisaks tundidele toimuvad pidevalt mingisugused koosolekud või loengud. Samuti teevad algust erinevad “huviringid”, näiteks liitusin mina jooksmisklubiga… vaatame veel kaua ma seal vastu pean:D Häiriv on asjaolu, et paljud õpilased, nendest enamus armeenlased, ainult õpivad õpivad ja õpivad. Proovisin siis ka oma olematuid kodutöid teha, kuid mõistsin peagi kui kasutu see on. Pärisin siis, mispärast nad juba alguses ennast niimoodi piinavad, sest isegi teise aasta õpilased, kellel päriselt palju teha on, olid üllatunud ning tundsid end survestatult. Sain teada, et Armeenia noormehi ootab ees karm kaheaastane kaitsevägi, millest pääsevad vaid top 50 ülikoolidesse minejad – see selgitab ka nende innukust. Minu suhtumine kooliasjadesse veel nii tõsine pole – milleks stressata, kui millegi üle stressata pole. Hiljem upun niikuinii töö sisse… parem naudin praegu seda mugavust:) Aga tundides pean sellegipoolest kõrvad vägagi kikkis istuma, sest mu aju alles harjub inglise keelse õppetööga. Meid on siiani külastanud ka mitmed Ameerika ülikoolid, kes ennast meile tutvustavad. Need on suunatud pigem vanematele õpilastele, kuid ega natukese maa uurimine ka minult tükki küljest võta:)

Meie esimene (omapäi) sõit Jerevani

Kutsun teise aasta õpilasi küll vanemateks, aga reaalsus on see, et enamus neist on minuvanused, kui mitte nooremad. Minu generatsioonis on vaid üksikud 2001. aastal sündinud – paljud on 17- või lausa 16-aastased. Vahel tunnen ennast nagu kaelkirjakust vanaema:D Alguses ikka arvati, et olen siin juba vana kala, mille üle ma absoluutselt ei imesta… mõni täitsa beebi minu kõrval.

UWC koolides on väga suur rõhk erinevate rahvuste tunnustamisel, mispärast korraldatakse tihti kultuuriõhtuid. Selle aasta esimene oli Kaukaasia oma ehk Armeenia, Gruusia ja natuke ka Venemaad. Rahvuste esindajad sisutavad õhtut etendustega, mille kaudu oma kultuuri teistele tutvustavad. On ilus vaadata, kuidas sellisteks sündmusteks pannakse igasugused konfliktid kõrvale ja unustatakse riigipiirid. Vaid päev enne kultuuriõhtut olin sööklas tunnistajaks väga tulisele köögi ja kultuuri vaidlusele, armeenlase ning grusiini vahel – kes kellelt mida varastas ja kelle kultuur tegelikult rikkam on. Ühisele arvamusele nad lõpuks ikka ei jõudnud, kuid vaatamata sellele, suutsid nad ikka väga vinge show korraldada. Järgneval päeval saime õiget Armeenia lõunasööki ka:)

Saia saia saia!!!!
Kaukaasia köök: pelmeenid ja rohkelt liha

Kui sööklast korra juba juttu tuli… toit on kindlasti kõvasti parem kui tavalise kooli oma, küll aga tüütab see mind juba ära – tahaksin hommikusöögiks lihtsalt putru! Mida ma jumaldan, on värskelt Dilijanist korjatud mahlased puuviljad. Muidugi igatsen Eesti valgeid klaare… ja leiba, kuid proovin siinset kultuuri rohkem endasse lasta. Meil mängib pidevalt sööklas muusika ning tants ja trall käib – armastan seda melu!

Dilijani teeäärsed on puuvilju täis. Õuna kilohinnaks vaid 60 eurosenti

Naasnud on päike ja suvetunne.

Vahel ikka mõtlen, kas äkki elan lihtsalt üht ilusat unenägu… kas see on ikka päris… kas olengi siin… shnorhakalut’yun! (armeenia keeles “aitäh!”)

Beti

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: