Design a site like this with WordPress.com
Get started

Koduigatsus, George Clooney ja vallutamata mäetipud

Barev dzez! Pole ammu kirjutanud, kuid nüüd on koolivaheaeg ja ühtegi vabandust enam tuua ei saa!

Viimane kord filosofeerisin küsimuse “kas olen paradiisis või vangikongis” üle ning ausalt öeldes pole ma vastuseni veel jõudnud. On hetki, kui olen õnnetipul ja ei suuda uskuda, kui väga mul veab, et siin olla saan… kuid samas tunnen ka suurt koduigatsust ning olen justkui kadunud (idenditeedikriis kui nii võib öelda). Tegelikult kogen täiesti esimest korda elus üldse igatsust kodu, eesti keele ja inimeste järele, mis võib tuleneda sellest, et see kuu sain lausa kahel korral eestlasi kohata. Kõigepealt oli minu endine kooliõde ja ka jumal Angela tulnud oma õpingute raames Dilijani – ma olin üsna šokeeritud, et sellest kohast üldse keegi midagi teab ning veel enam, et siin tuttavat eestlast kohtan. Muidugi läksime kohe kohvitama ja muljetama – äärmiselt teraapiline! Äärepealt polekski üksteist näha saanud, sest meie kohtumise päeval oli mul algselt plaan osaleda Jerevani rahvaspordiüritusel, kuid õnneks-kahjuks jooksin paar päeva enne võistlust Dilijani jube augulistel teedel ning kukkusin põlvega kivi otsa. See tähendas minu jaoks puhkepäevi ning võimalust Angelat näha!

Muidugi ei saa ma mainimata jätta selle kuu tippsündmust: kooli 5. sünnipäev! Pidevalt räägiti eelarve kärpimisest, sest juubel ju tulemas ning rahaga on kitsas – minu arusaam kokkuhoiust ning finantsilistest raskustest ei ühti absoluutselt siinse olukorraga. Kõikidest takistustest hoolimata oli lõpptulemus väga võimas. Suurüritus oli osa Jerevanis toimuvatest Aurora foorumitest, mis eelneva nädala vältel toimusid ja kuhu huvilised meie seast ka minna said.

Aurora foorumil Jerevanis

Mis on Aurora foorum? Mis või kes üldse on Aurora, sa küsid? Aurora auhind on igaaastane rahvusvaheline humanitaarauhind, millega tunnustatakse märkimisväärset humanitaartööd teinud inimesi. Laureaat saab 1 miljon dollarit, millega ta saab toetada erinevaid organisatsioone. Auhinda on välja antud alates 2016. aastast, Armeenia genotsiidi üleelanute nimel. Loojateks on sellised tähtsad härrad nagu Noubar Afeyan, Vartan Gregorian ja meie kooli asutaja, Ruben Vardanyan, kes kõik ka ennast sünnipäevaks kohale vedasid. Foorumite näol on tegemist loengute, presentatsioonide ja diskussioonidega, mida viivad läbi humanitaarid, akadeemikud, filantroobid, aktivistid jt. Lisaks kõikidele üüber tähtsatele tegelastele, kelle nimesid ma varem kuulnudki polnud, on “Austatud kaasesimees”, paljude (eesotsas vanaema Ülle) lemmik, George Clooney – kuna ta on varem meie kooli külastanud, käisid jutud, et astub ka seekord läbi:)

Mina olin muidugi üks nendest huvilistest, seega sain koolist päeva vabaks ja osalesin teaduse ning tehnoloogia foorumil, mis toimus peenes hotellis Jerevanis. Meil oli oma grupiga väga lõbus – uudistasime ringi, suhtlesime ja lõime kontakte, sõime vahelduseks ka head toitu ning kõige selle taustal, kuulasime ka mõne kõne. Ütlen ausalt, et need käisid minu ja mu kaaslastele jaoks üle mõistuse. Meie kaitseks võin öelda, et nii mõnigi ärimees ning professor tukkus või mängis telefonimängu, seega ei tundnud me ennast kõige halvemini, kui mõni esitlus tehisintellektist või füüsikast üsna igav tundus. Minu tipphetk oli ikkagi siis, kui julguse kokku võtsin ja Nobeli rahupreemia ning Aurora auhinna laureaadi, Marguerite Barankitsega, kes Burundi lapsi päästab, lobisema läksin. Kui meie silmis suured inimesed hoopis ise pilti tulid küsima, tundsime ennast kõvade nimede hulgas olevat – tunti kaugelt ära, et tuleme Dilijanist, UWC’st.

Sünnipäevale ilmus umbes sama rahvas, kes eelnevatel päevadel Jerevanis jõlkunud olid. See päev oli täis elevust ja ärevust samal ajal, igal pool sigin-sagin ning inimesi aina voolas uksest sisse. Kandsime oma rahvusriideid ja tervitasime neid naeratustega. Jätkasime diskussioonidega ning lõpetasime õhtu kontserdiga, mis oli enamjaolt pühendatud meie kooli doonoritele (nende hulgas ka Amal Clooney), tänu kellele me kõik siin praegu õpime. Suurim isiklik üllatus oli, kui rahulikult lõunatades telefonikõne sain, et mind koheselt peaukse juurde nõutakse. Hingeldades ja segaduses jõudsin kohale ning sain aru, mis teoksil… Eestist oli tulnud Aurora Hea Tahte saadikuna Meelis Kubits koos oma tütre ja abikaasa Viktoria Ladõnskaja-Kubitsaga. Ma olin ikka väga üllatunud ning rõõmus, et mõnele eestlasele oma siinset elu tutvustada sain! (sõbrad, te olete kõik ka väga oodatud siia mind külastama, muideks) Õhtuseks kontserdiks unustasin eestlasliku külmuse ja mõtestasin ennast särtsakaks latiinoks, sest mõned asjad ikka ei muutu – ma lihtsalt pidin saama võimaluse tantsida. Nimelt esineti erinevate kultuuride tantsudega, Jaapani, India, Türgi, Gruusia, Armeenia ja Brasiilia, kust mina ka osa võtsin, esindades El Salvadori. Isegi, et George Clooney lõpuks ikkagi tulemata jättis, nautisin seda õhtut sajaga. Peale eestlastega kohtumist tuli tegelikult veel suurem koduigatsus peale…

Pidustused sinnapaika… koolis olen ka ikka käinud. Nüüd võib küll öelda, et tööd on rohkem ja mõistan seda UWC kurikuulsa kolmnurga dilemmat, kuidas hoida tasakaalus uni, kool ja sotsiaalne elu. Sellele lisaks muidugi ka aeg iseendale ning puhkus. Praegu on mul veel kolm sõdurit mängus, aga eks näis, mis tulevik toob:D

Tõelist Armeeniat avastamas

Paljud on küsinud, kuidas tulen toime inglise keelse õppega. Alguses olin veidi hädas, eriti just bioloogia ning majandusega, sest ma polnud kunagi neid teadusalaseid termineid kuulnud, seega nägid mu vihikud rohkem välja nagu sõnaraamatud. Nüüd on juba täiesti okei ja arusaamisega raskusi pole, pigem on juba keeruline eesti keelde tõlkida. Aga vot matemaatika mõisted on siiani minu jaoks üks suur müsteerium…

See kuu olen saanud natuke rohkem ka Armeeniat avastada, külastasime Gyumrit, Vanadzori, Kapani, Tatevi provintsi ja olen roninud mägesid mööda, õppinud tegema ehtsaid Armeenia roogasid jne. Nendel hetkedel veendun, et olen paradiisis – ma armun sellesse riiki iga hetkega aina rohkem. Imeline loodus, rohelus, vallutamata mäetipud, avastamata koopad. Inimesed, siirad ning abivalmid, kes on läbi elanud õuduseid, kuid kõigest hoolimata võtavad võõra vastu avali süli. Kombed, et ropendamine pole aktsepteeritav ning turvavöö kinnitamine näitab umbusaldust. Kultuur, kus värvilised vaibad kaunistavad elamist ja kodutoit ei vii mitte ainult keelt alla, vaid sellest saab söönuks terve küla. Ma tunnen kui palju sellel imelisel maal mulle veel pakkuda on ning ma ei jõua ära oodata, et seda kõike juba kogeda!

Momendid Gyumrist

Beti

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: