Design a site like this with WordPress.com
Get started

Mudamaskid ja lumesajud

Tere taas! Oehh… kuidas aeg ikka lendab, kolm kuud oldud ja nüüd väike jupike veel minna, enne kui jalad jälle kodumaad puudutavad. Olen küll siinse elukorraldusega ära harjunud, aga Eesti peale mõeldes saan aru, et seda kohta siin päris koduks ja oma nurka toaks kutsuda, ikka ei saa. Ükskõik kui väga mulle siin ka ei meeldiks, kodu jääb koduks!

Viimase postituse tegin peale projektinädalat, kuid otseselt oma elamustest ei kirjutanud. Nimelt on meil koolivaheaja asemel erinevad projektid, olgu see siis mägironimine, purjetamine või hoopis midagi rahulikumat nagu näiteks kulinaaria reis või kultuuriprojekt. Meile antakse hulga õpilaste poolt algatatud valikuid, millest endale ühe meelepärase valime. Seekord mul vedas, sest sain võimaluse minna lausa kahele projektinädalale – esimene neist oli WWOOF Kapanis.

WWOOF ehk World Wide Opportunities on Organic Farms (ülemaailmsed võimalused mahepõllumajanduses) on ülesehitatud vabatahtliku töö põhjal, ühendamaks sind kui vabatahtlikku mahepõllumeeste ja -kasvatajatega. Tegemist on ülemaailmse liikumisega, seega on WWOOFeritel võimalus elada ning töötada farmides igas maailmanurgas. (Kellele rohkem huvi pakub: https://wwoof.net)

Vaated Kapani ökofarmis

Meie sõitsime 10 tunni kaugusele Dilijanist, Iraani piiri lähedale, Kapani. Järjekordne armas, “mitte midagi glamuurset”, mägedega ümbritsetud linnake. Meil tekkisid reisi planeerimisel takistused, mis üldse kogu asja äärepealt katki oleksid jätnud. Nimelt peab kool kõikidest võimalikest riskidest teadlik olema ning vaatamata sellele, et eelnevatel aastatel on WWOOF üks tahetuim ja edukaim projekt olnud, peeti seda nüüd liiga riskantseks. Meie sellega ei leppinud ning oma tahtmise saamiseks pidime ikka tükk tööd vaeva nägema nii, et isegi pisarad mängu tõime. Töö oli ennast väärt, sest need neli päeva, mis me härra Armeni, kellel on kehv silmanägemine ja kes hädasti abikäsi vajab, öko- ja turismifarmis veetsime, on siiani mu teekonna üks tipphetki. Öelda, et tegu oli elumuutva kogemusega, oleks veidi dramaatiline, kuid silmaringi avardav ja perspektiive muutev, võtavad mu muljed kenasti kokku.

Mõned veel põõnasid, kui teistel juba käed-jalad tööd täis

Nendeks neljaks päevaks, unustasime absoluutselt igasugused hügieeni ja puhtuse standardid, pehme voodi ning korralik istumisase olid kui unistus ja soe eine polnud kunagi nii hästi maitsenud. Me ehitasime mudamaju inimestele ning kanadele, tegime aiatöid ja maakunsti, ööbisime telkides, valmistasime ise süüa, käisime graafikutega pesemas, et soe vesi otsa ei lõppeks ning õhtud veetsime lõkke ääres. Mitte ainult ei jõudnud ma järeldusele, mis mulle tegelikult oluline on, vaid sain ka tuttavaks paljude uute inimestega, keda nüüd hoopis teisel tasandil tunnen. Neid jääkülmi öid telgis, kompenseeris meie ühe õpetaja, tüüpilise Armeenia ema valmistatud traditsioonilised road, mis olid nii imemaitsvad, et meid kõiki mõtetes koju viisid. Ma võiksin veel mitu lehekülge rääkida kõigest, mis toimus, kuid kokkuvõtvalt ütlen, et see oli üks mudane ja külm, kuid rikastav ning silmiavav kogemus. (Te ei kujuta ette, kui suur õnn oli pärast dušši alla minna ja oma soojas voodis magada)

Vaese mehe spaa: naturaalsed mudamaskid

Teine projektinädal oli pisut rahulikum – kultuurireis, avastamas Armeeniat. Sõitsime mööda Lori provintsi, külastasime tohutul hulgal igivanu kloostreid ja kirikuid, millest kogu Armeenia praktiliselt koosnebki. Õppisime, kuidas teha juustu ja saia (nende jaoks leib) ning kogesime ehtsat Armeenia kööki – ma pole kunagi nii hästi toidetud olnud. Peale WWOOFi tundus kõik muu üsna keskpärane, seega oli Loris käik tore, kuid mitte nii eriline. Novembrikuu esimestel päevadel, tuli Dilijanis kolmeks tunniks ka lumi maha, mis kohe muidugi ka ära sulas, kuid võite vaid ette kujutada, milline tunnetemeri meil koolis oli – kelle elu esimene lumi ja kelle jaoks järjekordne tüütus. Vaheaja lõpus võtsime ühe Kanada tüdrukuga kätte, sõitsime Jerevani ning käisime ära genotsiidi muuseumis – see on oluline osa armeenlaste identiteedist ja ajaloost. Võib-olla ikka jättis Lori projektinädal ka oma jälje, sest huvi selle rikka ning erilise kultuuri vastu tõusis.

Peale kogu seda tralli oli aeg tagasi reaalsusesse tulla. Esimene arvestusnädal. Oeh. Ma parem ei räägi sellest väga pikalt. Meile rõhutati, et need tööd ei mõjuta meie tulevikku, vaid pigem annavad aru endile ning õpetajatele, kus maal oleme ja mis raskusi valmistab. Ma proovisin ennast mitte närvi ajada, sest vahel on lihtne stressi minna puhtalt sellepärast, et teised su ümber närveldavad. Lõppkokkuvõttes läks mul üle ootuste paremini, kuid nädala lõpetasin ikka korraliku pingelanguse ja nutuga. Isegi, et need mini eksamid pole kõige meeldivamad, naudin seda õppimisprotsessi, sest näen ennast arenemas. Suuresti mõjutavad mind ka õpetajad, kes võtavad igat last kui indiviidi, hoolivad õpilaste vaimsest ja füüsilisest tervisest ning toetavad meid igas olukorras, ka väljaspool klassiruume.

Rääkides elust väljaspool koolitunde, IB diplomi saamiseks on kohustus pidevalt osaleda vähemalt kolmes erinevas klassivälises projektis, ringis, klubis vms. Need peavad käima CAS kriteeriumite alla. C- creativity (loovus), A- action/activity (tegevus/aktiivsus), S- service (teenistus). Igast valdkonnast valid vähemalt ühe, milles aktiivselt kaasa lööd ja oma muljeid ning tulemusi kas siis päevikuvormis, videote, pildite või helisalvestite näol digitaalsesse portfelli jäädvustad. Praeguseks olen valinud kõvasti rohkem kui kolm tegevust, sest tahan ju kõike teha ja proovida. Ma tean ka, et järgmisel semestril ning kooliaastal, läheb elu veel kiiremaks, seega kasutan neid pakutud võimalusi praegu, kui natuke veel hinge tõmmata saan. Siiski on mul kolm põhitegevust, millele rohkem aega pühendan kui teistele tagaplaanil olevatele. Loovusena teen väitlust, mis on äärmiselt keeruline, kuid tunnen kui palju see mu rääkimisele ja kirjandi kirjutamistele kaasa aitab. Lisaks arvan, et argumentide moodustamine on vägagi vajalik oskus. Me saame oma võimeid proovile panna rahvusvahelistel võistlustel, kuhu järgneval aastal minna plaanime. Teenistusena, astusin Rahvusvahelise Punase Risti organisatsiooni, mille raames käime Dilijani kohalikus päevahoius, mis on mõeldud erilistele ja haavatavatest perekondadest pärit lastele. Korra nädalas veedame nendega lõbusalt aega erinevaid arendavaid mänge mängides. Meil on plaanis ka väike jõuluesinemine teha, seega pidin oma puusad soojaks tegema ja cha-cha sammud taas meelde tuletama – kõige teraapilisem ning nauditavam 45 minutit mu nädalas.

Indiana Jones on kõige ohtlikum ja ilmselt ka väljakutsuvam tegevus koolis, millest osa võtta saame, sest tegeletakse mägironimisega, käiakse koobastes, uuritakse arheoloogilisi leide jne. Seepärast peab tiimi pääsemiseks läbima füüsilise testi, mille ma eeldasin nipsust ära teha, kuid nii see päris ei olnud. Tahtjaid oli üle kahekümne, kuid vastu võeti vaid seitse – konkurents oli kõva ja muidugi oli see just paras hetk tegijatel spordipoistel oma jõu- ning ilunumbreid näidata. Alustuseks jooks, sellele järgnes tagurpidi ja tavalised kätekõverdused, lõuatõmbed ning muid õudused oma keharaskusega, mida ma varem isegi proovinud polnud. Peale oma totaalset põrumist olin kindel, et Indiana Jones’iga võin hüvasti jätta, kuid minu üllatuseks hinnati jõunumbrite asemel meid hoopis meeskonnatöö ning motivatsiooni põhjal – tüdrukutest oleme mina ja mu Kanada sõbranna nüüd osa Indiana Jones’i grupist!

Kohtume juba õige pea!

Beti

One thought on “Mudamaskid ja lumesajud

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: