Design a site like this with WordPress.com
Get started

Kahe maailma vahel: Must leib ja kaeradžan

Barev dzez! Peale pikka puhkust olen jälle tagasi kirjutamislainel. Vahepeal oli kuuajane jõuluvaheaeg, mille kodus kallimate seltsis veetsin.

Koju minnes olin hirmul, et kõik mida varem normaalseks ja rutiinseks pidasin, on nende paari kuuga muutnud ning et oma kohta enam üles ei leia – kartsin, et kodu on minust eemaldunud. Natuke nii oligi… aga pigem olin ise kodule võõras. Kohati kergendav… vähemalt olen kasvanud ja arenenud, mis oligi ju põhjus miks ma siia Dilijani üldse tulingi – ennast ja maailma avastama. Kui kord juba väljaspool käinud, saad aru, mis olukord ja kuidas elu kodumaal tegelikult on.

Tagasitulek Dilijani polnud niivõrd dramaatiline kui esimesel korral, pigem olin taaskohtumisest elevil. Omamoodi soojus valdas mind juba Moskva lennujaamas, kui neid siplevaid armeenlaseid oma saja kodina ja sugulasega nägin. Kodust oli muidugi raske jälle ära minna, kuid mind lausa tõmbas tagasi. Vist on ikka õige koht mulle…

Teine semester juba hullutab ja on muljeid, mida jagada. Esimene nädal oli üks suur sasipundar, rutiini taastamine ning üleüldse eluga harjumine. Samuti sai hoo sisse meie kultuuriõhtu või kui õigemini öelda “regionaalnädala” korraldamine. 13 “Baltimaadest Kaspiani” riiki said küll kohe korraliku tambi peale. Palju planeerimist ning sabimist, aga nädal enne õiget show‘d panin kokku grupi, kes nõustusid minuga kaerjaani kepsutama. Mu lõppkollektiivi kuulusid ameeriklane, kolumblane, zimbabwelane, armeenlane ja iraaklane – üsna kirju. Harjutasime nii, et lõpuks kõigil jalad villis ning tagumikud kanged, aga ega venelaste rahvustantsu kõrval polnud meil viriseda midagi.

Selle nädala põhieesmärk on teistele oma kultuuri tutvustada, aga tegelikult on see midagi palju võimsamat kui lihtsalt tantsud, laulud, söögid ja lipud. See on ühinemine. Inimeste, kes varem ennast ühendatuna tundnud pole. Riigipiirid kaovad ning kõik kultuurid on võrdselt hinnalised. Minu arvates on regionaalnädalad just need, mis UWC eriliseks ja omanäoliseks teevad. Nii, et vaatamata suurele stressamisele ning orgunnimisele, oli see üks mu lemmikumaid nädalaid, kus nii mõnigi uus inimene minu südamesse puges.

Kindlasti ei saa unustada meie õhtusööki, kus oma köögikultuuri presenteerisime. Pöidlad pihus saatsin musta leiva retsepti sööklasse, lootuses kasvõi killukese Eestit sinna suurte roogade vahele poetada. Muidugi kupatas kantiin sel õhtul pelmeenidest, vareenikutest, boršist, kvassist, hapukurkidest, piroškitest, meekookidest ja paljust muust, aga kui leivakorvi põhjast ikka selle pehme ning sooja musta leiva üles leidsin, polnud ma ainus, kes õnnest kiljuma kukkus. See oli üks kõige vahvamaid õhtuid – kuulasime ikka õiget vene diskot, millele minagi kaasa laulda sain, ning minu üllatuseks on Tommy Cash suur staar ka mitte ainult Eestis ja Venemaal, vaid ka Ukrainas ning Armeenias. Kas saan kutsuda seda kultuuri tutvustamiseks? Kindlasti.

Eestlanna ja Venelanna musta leivaga

Meie regionaalnädala teema oli babuška lugemas muinasjutte erinevate riikide kangelastest oma lapselapsele. Mõtlesin siis vaheajal meie Kalevipoja peale ja et mis ma selle rammumehega peale hakkaksin. Vahepeal käis ka Andres Paas peast läbi, aga no suuremat tolku neist kummastki polnud. Mõtlesin siis pikalt ja laialt, kuidas sellele esitusele leidlikult ning originaalselt läheneda, sest ainuüksi tants oleks kuivaks ja korduvaks jäänud. Plaanisin lindistada Skype’i kõne, kus räägin natuke meie riigist ning sangaritest. Mõeldud, tehtud. Jutustasin Kalevipojast ja Skype’i loojatest kui kangelastest, kes tegelikult suures pildis mingeid muutusi ei teinud. Filosofeerisin natuke meie maa ning inimeste üle. Jõudsin siis järeldusele, et tegelikud kangelased olid ikka Eesti inimesed ise, kes pidasid vastu sajandeid repressioone, türanniat ning võõraid okupatsioone. Inimesed, kes ühinesid oma naabritega, et avaldada vägivallatut vastupanu. Inimesed, kes laulsid ennast vabaks, kelle kodumaa sai päästetud tänu kultuurile. Sellele väiksele presentatsioonile järgnes siis kaerajaan, küll ilma täiskomplektis kostüümideta, kuid tants tuli meil sellegipoolest lõpuks üsna kenasti välja.

Kaeradžan nagu ütleksid armeenlased

Ilm on muidugi alati tore teema, millest rääkida, aga Eestisse minnes tundsin küll kohe, kuidas see vähene valgus töötahet mõjutab. Siin ikka päike pidevalt paistab ja lund on korralikult – olen üks väheseid, kes seda imeliseks ilmaks peab. Kasutame Armeenia võlusid ikka sajaga ära, sest mäesuusatamine/lumelauatamine toimub iganädalaselt, niikaua kuni materjali jätkub muidugi.

Mu armas toakaaslane Armine ja lumine mägi Maymekh

Igatahes, elu siin pole alati ainult laul, tants ja trall. Tööd tuleb ka ikka teha! See semester on lisaks suuremale õppimiskoormusele ning eksamitele ka tulemas mitmeid üritusi, mille korraldamisest osa võtan. Nüüd märtsis organiseerime koolis ja Jerevanis ühel messil naistepäeva. Meil on palju ägedaid mõtteid, mille teostamise nimel kõvasti vaeva näeme. Tõsisem event on ka MUN konverents DiliMUN, mida UWC Dilijan mitu aastat korraldanud on. See on juba palju vastutusrikkam ning olulisem üritus, mis toimub aprillis ja kuhu tulevad kokku õpilased erinevatest riikidest. Kulud-tulud, sponsorid, majutus, toitlustus, reklaamimine, kandidaatide valimine – kõvasti pingutamist.

MUN (Model United Nations) konverents- õpilased saavad võimaluse laiendada oma diplomaatia, rahvusvaheliste suhete ja ÜRO teadmisi. Arendab meeskonnatööd, juhtimis-, arutlemis-, väitlemis- ja kirjutamisoskusi. Konverentsidel osalejad, keda nimetatakse delegaatideks, paigutatakse komiteedesse ja neile antakse teatud riik, keda nad esindavad. Konverentsi eel jaotatakse delegaatide vahel ära teemad, mille kohta nad uurima peavad. Seejärel sõnastatakse seisukohad ning esitatakse poliitilisi ettepanekuid, mida oma komiteedes arutatakse, jäädes truuks esindatava liikme positsioonidele. Lõpuks hääletatakse delegaatide esitatud nn resolutsioonide eelnõude üle ning parimaid premeeritakse ka auhindadega.

Enam vähem võtsin oma praegused tegemised siin kokku. Ära ei saa unustada, et sellest nädalast alustasin ka võistlustantsutrenniga, mis väga edukalt välja kukkus. Palju head tagasisidet ja elevil nägusid. Mind valdas täielik ekstaas, kui tantsuriietelt tolmu pühkisin ja peegli ette Cha-cha-cha’d harjutama suundusin. Meil on siin üks Peterburi poiss, kes 8 aastat võistlustantsuga tegeles nii, et mingeid vabandusi enam ei ole. Mul on nii hea tunne, et olen enda seest selle tahtmise ning kire tantsimise kui eneseväljendamise vastu, üles leidunud – ei mingit survet ega stressi, lihtsalt mina nautimas tantsu…

Peatse kohtumiseni!

Beti

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: