Design a site like this with WordPress.com
Get started

Erakordsed ajad

Tere taas! Oioi kuidas elu ikka hullutab… Muidugi pole ma vahepeal end kokku suutnud võtta ja kirjutada, aga kodus karantiinis istudes pole tõesti enam mingeid vabandusi tuua. Loomulikult on kõigile ilmselge, miks ma karantiinis istun, aga kui te vaid teaksite, milline Ameerika mägi mu elu vahepeal olnud on ning kuidas omadega kodumaale tagasi jõudsin…

Tsaghadzoris lumelauatamas

Peale viimast sissekannet blogisse on peale suure õppimiseõppimiseõppimise ikka natuke fun’i ka olnud. Üks minu selle semestri silmapaistvamaid nädalavahetusi sai veedetud kaunitel lumistel Armeenia mägedel. Veebruarikuu suusaperiood tähendas iganädalaseid väljasõite lähedalasuvasse suusakuurorti Tsaghadzoris (nüüd on selle kuurorti 5-tärnilisest hotellist tehtud kahtlustatud Covid-19 nakatunute karantiinikeskus) ja patt oleks mitte ära kasutada neid võimalusi, mida meile siin pakutud on. Sel ajal kui Eestis lumest haisugi polnud, istusime me ikka korralike hangede otsas. Sain esimest korda elus proovida lumelauatamist… võib tulla üllatusena, et kuidas mina kui põhjamaalane juba kõiki võimalikke suusaspordialasid proovinud pole (tihtiesinenud küsimus), esiteks, pole Eestis õigeid mägesid ja teiseks, hoidis tantsusport mind nendest tegevustest eemal, aga nüüd ongi minu võimalus! Muidugi oli alguses ikka hirm naha vahel, kui mäe otsa jõudes aru sain, et ainus viis alla saamiseks on sõitmine, aga kui trikid-nipid kätte sain olin juba nagu vana proff… võib-olla mitte päris proff sõitmises, kuid kukkumises kindlasti. Äärmiselt lahe kogemus sellegipoolest!!!!

Ühel päeval käisime mägedes räätsadega ning premeerisime ennast tipus piknikuga. Mis mind selle väikse väljasõidu juures kõige enam kõnetas oli küla, kuhu sattunud olime. Fioletovos elab molokolaste kogukond. Kes on need inimesed, kes elavad täiesti isoleeritud külakeses oma traditsioonide ja tavade järgi ning kes isegi armeenia keelt ei kõnele? Molokolased, teatud ka kui “vaimsed kristlased”, kuuluvad religioossesse sekti, mis on õigeusu kirku autorideedist taganenud. Usk tuleneb neil küll idakristlusest, kuid neil on veidi omapärasemad traditsioonid, mis õigeusu tavadele ei vasta (nt. piimatoodete tarbimine kristlike paastude ajal), mispärast peeti molokolasi väärusulisteks. (Nutikamatel võis ilmselt ka juba silma hakata, et nimetus “molokolane” on väga sarnane sõnale “молоко” (piim), mis viitab nende traditsioonidele ning sellele, et nad ka piimatootjad olid) 19. sajandi lõpuks sai neil Vene tsaaride tagakiusamisest kõrini ning nad asusid ümber Kaukaasiasse, Siberisse, Kesk-Aasiasse, Ukrainasse jms. Nüüd sinna külasse minnes oli tunne nagu aeg oleks juba mitukümmend aastat seisma jäänud – majad olid vanad ning räämas, igalühel aias oma sead ja lehmad. Meid vaatasid nad küll justkui ilmaimesid, sest ega neil välismaailmaga kontakt eriti pole – armeenia või inglise keele peale loota ei saanud, ainult vana vene keelega sai hakkama. Kaua me seal olla ei saanud, sest ilmselgelt olime me ju sissetungijad, aga ikkagi oli silmiavav kogemus näha, kuidas inimesed elavad, kui teistsugune elu ja maailmavaade neil on.

Fioletovos räätsamatkal

Projekt, mille kallal nüüd töötasime oli naistepäeva nädal. Planeerisime diskussioone, seminare ja üritusi, mida oma kogukonnasiseselt läbi viia. Meie eesmärk polnud mitte maailma muuta, vaid pigem arutelu ärgitada, mille me minu hinnangul ka saavutasime. Tihti kaob naistepäeva tähistamise mõte nende tohutute lilleaasade ning šokolaadimägede taha ära. Minu arvates on see päev pühendatud naistele ajaloos ja üle maailma, nende saavutuste tähistamisele sotsiaal-, majandus-, kultuuri- ja poliitilistes valdkondades, pöörates samal ajal ka tähelepanu võrdõiguslikkusele ning naiste õigustele. On paras aeg mõelda sellele, kui kaugele oleme jõudnud ning mida üle maailma veel propageerida tuleks. Olles üks korraldajatest, olin kõikide koolis toimuvate üritustega tihedalt seotud ja see nädal mõjutas mind tugevalt – kahtlesin oma vaadetes ning uskumustes ja tundsin end esimest korda naisena mõjuvõimsalt. Kas see pole midagi nii ilusat, kui tunned end ühendatuna ja võimsana. Suutsime luua avatud keskkonna, mis aitas meil üksteist palju paremini mõista ning olla kui üks suur kokkuhoidev jõud. Nädala sees toimus meil filmivaatamine, ilustandardite diskussioon, arutelu sooliste ebavõrdsuste ja standardite üle, enesekaitse tund, presentatsioon tutvustamaks menstrual cups‘e, tüdrukutele matk mägedesse, poistele diskussioon, naisõpetajate metsikute seikluslugude jagamine, mini-maraton Dilijanis ja showõhtu. Showõhtul võis esineda ükskõik millega, kuid keskseks teemaks jäi naine. Mina kui endine võistlustantsija otsustasin mitte enam käed rüpes istuda ning teisi vahtida, vaid ka ise korra jälle lavalaudu katsedada. Esinesin samba ja rumbaga, küll ilma partnerita, aga ega see mind ei morjendanud. Ma tundsin, et polnud selle hetkeni veel ennast teistele 100%liselt tutvustanud. Olen küll tüdruk Eestist, kes tegeles suurema osa oma elust võistlustantsuga, aga ma arvan, et enne oma silmaga selle ära nägemist, ei saa inimesed veel päris täpselt aru millega tegu. Minule oli muidugi puhas nauding ennast pingevabalt, omaloominguliselt, ilma mingite piiranguteta väljendada… isegi kontsakingi ei pannud jalga.

Tantsu ka:)

Kõik tunduks nagu justkui hästi minevat, kuidas ma siis nüüd omadega koju jõudnud olen? Olukord hakkas allamäge veerema tegelikult juba veebruari viimastel päevadel. Meil oli nn pikk nädalavahetus, mis tähendas vaba reedet. Selleks puhuks sõidavad paljud õpilased kas Gruusiasse, Jerevani või kuhu iganes mujale, et natuke hinge tõmmata. Minule tulid mini-puhkuseks külla vanaema ning onu. Veetsime selle imeilusa päikselise ja kevadise reede Dilijanis – jalutasime, käisime folkloori muuseumis, tutvusime mu kooliga, sõitsime meie ustava taksojuhi Armeniga mööda lähistel asuvaid kloostreid ja mahajäetud nõukaegseid rongijaamu ning päeva lõpetasime minu lemmikrestoranis ehtsat Kaukaasia toitu ja veini nautides. Laupäeva varahommikul seadsime sammud Jerevani poole, sest ühe päevaga saab Dilijanist ilusasti pildi ette – külastamisväärt koht, vanaema Kersti ja onu Siimu poolt kinnitatud:) Jerevanis viisin nad kohe kõigi lemmikpaika, kila-kola turule Vernissage’i, kust ilmselt kõiki maailma vidinaid endale soetada saab. Muidugi ei jäänud ära järjekordne Armeenia lõunasöök, mis vaid paar kraadi Dilijani omast peenem oli. Heitsime pilgu sinisele mošeele, tatsasime lihtsalt mööda linna ja avastasime nii mõnegi huvitava paiga – park, galerii, salapärane sisehoov… nimeta vaid! Otsustasime oma suuremad käigud viimasele päevale jätta, aga nendeni me ei jõudnudki. Nimelt oli pühapäeva hommikuks ka Armeeniasse kurikuulus Koroonaviirus saabunud, küll vaid üks juhtum, aga see oli piisav, et kool meid kõiki tunni jooksul kokku koguks ning tagasi Dilijani viiks. Nii jäigi minu kvaliteetaeg kodustega oodatust lühemaks, aga vähemalt said nemad omaette veel paar päeva Jerevani avstada.

Jerevani salapärane sisehoov

Peale seda väikest paanika momenti polnud meie igapäevaelus peale õhtuste kraadimiste ning hügieenile suurema tähelepanu pööramise mingeid muutusi. Põhjust muretsemiseks ju polnud, sest Dilijan on üsna isoleeritud kogu ülejäänud maailmast. Armeenia reageeris aga koheselt, kõikides riigikoolides tõsteti kevadvaheaeg varaemaks, et nädal aega mingit madinat ei toimuks, aga see meid ei mõjutanud, sest oleme rahvusvaheline ja iseseisev kool. Kaks nädalat suudeti asja kontrolli all hoida, mis oli isegi hea…

13. märts anti meile teada 3 uuest nakatunust, mis tähendas koolile lockdown’i ehk meil ei lubatud territooriumilt lahkuda, põhimõtteliselt nagu karantiin, mis polnud väga hull. Meil endil oligi lõbusam, sest üle pika aja leidsime jälle aega ninapidi koos olemiseks ja mäng käis hiliste öötundideni.

14. märtsi veetsin pahaaimamatult Aafrika kultuuriõhtuks harjutades ning õues teistega lendavat taldrikut visates kuniks meid kõiki “teadaandeks” kokku kutsuti… Direktor pidas “kõne”, kus oma otsuseid selgitas, kuid sel hetkel selgitusi tarvis polnud, sest nüüd faktina oodati esimese aasta õpilastelt kojuminekut – see oli ilmselt mu üks kõige valusamaid hetki UWC’s. Samas oli see etteaimatav, sest viimaste kuude jooksul on UWC koolid järjest oma uksi kinni pannud ning õpilasi koju saatnud, mis ka meil kuulujutte käivitas. Sellegipoolest püsis minus viimse hetkeni naiivne lootus, et äkki see meid ei mõjuta. Koroona oli nüüd ka meid kinni püüdnud… mitte meid otseselt, aga nüüd meie elusid mõjutanud. Miks olukord kontrolli alt väljus oli see, et üks eelmisel päeval haigestunutest otsustas minna Armeenia pulma ja ega see naljaasi pole… kohale tulevad sajad lellepojad igast maakonnast. Lugesin ka üht artiklit, kus rääkis sellest juhtumist – kuidas ühest haigestunust sai üleöö mitusada haigestunut (see peaks olema õppetund meile kõigile #staythefuckhome). Fakt oli momendil see, et 20 tunni pärast toimub lõpetamine ja et need on meie viimased koosveedetud hetked. Aafrika kultuuriõhtu suutis küll meie tujusid veidi tõsta, aga ega see meil kaua üleval ei püsinud – pole vist elusees nii palju pisaraid valanud.

Aafrika regionaalnädalal ennast võõrast sulgedega ehtimas. Kannan Lääne-Sahara traditsioonilisi rõivaid ja ehteid.

15. märts. Tegus päev. Kõik lõpetamise traditsioonid tuli päevaga ära teha. Nende hulgas jalanõude äravarastamine, peitmine ning padjasõda koolimajas. Muidugi polnud see meie kui esimese aasta õpilaste lõpetamine, aga nii minu kui ka paljude teiste jaoks oli see üks väga eriline ja emotsionaalne sündmus. Mul oli terve päev käed-jalad tööd täis ning natuke närveldamist käis ka asja juurde, sest nii minul kui mu Türgi kaasõpilasel paluti olla selle tseremoonia läbiviija, n-ö õhtujuht siis. See oli esimest korda UWCD viieaastases ajaloos, kui üritus polnud mõeldud sponsoritele ja suurninadele pugemiseks ning nende ees kummardamiseks, vaid pühendatud ainult kohalolijatele, õpetajatele ning meile endile, õpilastele. Samuti oli see esmakordne, et õpilased üritust läbi viisid, mispärast oli mul eriti suur au ja rõõm seda ülesannet täita. Kuna meil valmistumiseks praktiliselt aega üldse polnud, käis meil teksti mõtlemine ikka põlve otsas minut enne lavaleminekut, kuid lõppkokkuvõttes õnnestus meil kõik väga hästi!

Ja oligi kõik… õhtu veetsime lõkke ääres üksteist emmates, nuttes ja lauldes. Esimesed bussid hakkasid inimesi lennujaama viima ning meile jõudis lõpuks kohale, et peamegi ära minema. Mõnega näeme loodetavasti 5 kuu pärast, aga mõne teisega tuli igaveseks hüvasti jätta… Ka minul oli järgmiseks päevaks lennupiletid koju. Terve öö käis pakkimine ja nutuvada… ning ega minul ära minnes lihtsam polnud. Kui palju on meil vedanud, et meil on midagi, mis teeb head aega ütlemise nii raskeks. Kuid kes oleks osanud arvata, et me seda nii kähku tegema peame. Selle nädalavahetuse jooksul elasime justkui läbi need viimased koosveedetud kaks kuud, mis meilt varastatud on…

Oma väga kalliks saanud toakaaslastega, kellest kahega pikemaks ajaks hüvasti jätsin…

Muidugi on kahju, et nii läks. Mul oli seda blogipostitust ka natuke valus kirjutada, sest elasin enda sees need emotsioonid taaskord läbi. Ma tunnen, et mul oli vaja neid nüüd viimast korda veel välja saada. Mul oli tegelikult sel semestril nii palju põnevat blogiga plaanis, aga kui kõik hästi läheb saan jätkata nelja ja poole kuu pärast. Eks näis, mis saab.

Igatahes olen nüüd omadega kodus, juba kaks nädalat, aga endiselt sellest suurest elumuutusest veel toibumas. Ma tahaksin nii väga öelda, et elu on ebaaus, et mind mu teisest kodust ja perekonnast lahutas ning tagasi Eestisse sundis tulema, aga ma ei saa seda teha… kogu maailm kannatab. Mul on vedanud, et üldse sain koju tulla ja mul on pere, kes mind siin ootab ning üldse, et elusad ja terved oleme, sest nii paljud inimesed üle maailma seda sama öelda ei saa. Hoiame üksteist nendel erakordsetel aegadel, aga püsime ikka kodus ja õues 2 meetrit vahet!

Beti

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: