Design a site like this with WordPress.com
Get started

Kolmanda semestri võlud ja valud

Barev dzez taaskord!!! Ammu pole kirjutanud, kuid olen nüüd lõpuks suutnud end tagasi sellele lainele tuua ja otsustanud oma blogi taaselustada. Osaliselt tänu sellele, et järgmine aasta tuleb UWC Dilijani eestlane. Mäletan, kuidas ise enne siiatulekut ikka videoid vaatasin ning blogisid lugesin, et oma uudishimu selle müstilise koha vastu toita. Tahan nüüd oma järelkasvule ikka samu võimalusi pakkuda!

Nagu niuhti on aeg linnutiivul lennanud ja mu viimane semester siin kaunil mägisel maal alanud. Mu eelmisest postitusest saadik, mille ma märtsis tegin, on elu ikka uskumatuid pöördeid võtnud. See ka põhjendab, miks ma kolmanda semestri ajal mitte midagi ei kirjutanud… aga sellest kohe lähemalt.

Peale suve, mille oma armsal kodumaal veetsin, oli aeg tagasi Dilijani pöörduda. Nagu ikka, pandi mind karantiini, kuid ega see mind väga ei morjendanud, sest tung tagasi tulla oli nii suur ja juba siinolemine pakkus mulle palju rõõmu. Lootust oli, et ehk saame ka üsna pea taas ‘normaalse elu’ peale tagasi minna ja vabalt väljas ringi liikuda, kuid kaugelt sellest…

27. septembril jõustus Armeenia ja Aserbaidžaani vaheline konflikt (kui seda vaid nende kahe riigi vaheliseks sõjaks nimetada saab). See tähendas, et koolilinnakust välja minemine kõne allagi ei tulnud. Vaatamata sellele, et sõjatsoon asub Dilijanist viie tunni kaugusel, hakkasid pommid lendama ka meile olulisemalt lähemal asuvates väikelinnades.

Mõte sõjast oli minu jaoks hoomamatu – see oli alati midagi, millest vanavanemad lugusid rääkisid või mille kohta uudistest kuulsid, kuid see pole mulle personaalselt kunagi mureainet pakkunud. Sõda oli kauge ning võõras probleem. Muidugi olin ma tänulik, et olen elanud turvalises ja heas riigis, kuid mõistsin selle privileegi väärtust alles siin, sõjale niivõrd lähedal olles. Mu algne reaktsioon oli end oma kestaga ümbritseda ja muust maailmast eraldada – see oli kaitserefleks, et ebakindlus, teadmatus, ja hirm mu üle võimust võtma ei hakkaks. Ma tean, et meie rahvusvahelise kogukonna kogemus antud situatsioonis pole võrreldavgi kohalikke armeenlaste omaga, kes oma pereliikmeid esirindele saatsid, kodusid kaotasid ja igapäev oma elu eest palvetasid. Sellegipoolest mõistsin, et end urgu ära peita pole võimalik, sest see pole enam ei kauge ega ka võõras mure, millesse Postimehe artiklit lugedes vaid viieks minutiks süvened.

Järjest hakkasid meesõpetajad kooli pealt kaduma, hommikune hukkunute nimekirja lugemine sai armeenlastele rutiinseks, nii nagu ka järgmise pereliikme kohta telefonikõne ootamine. Koolis oli kurb, külm ja kõle. Isegi, et välismaalased isiklikult ei pidanud kartma oma venna, isa või onu sõttaminemisest, oli võimatu ning lausa kohatu elada selles idealiseeriva ja suurelt unistava UWC õpilase rollis.

See oli meie uus normaalsus.

Ma teadvustan, et ei mina ega mitte ükski teine rahvusvaheline õpilane siin, ei kogenud pooltki nii palju valu ja kannatust nagu ükskõik kes muu armeenlane. Seepärast ei taha ma kirjeldada neid sündmusi nii, nagu meie kogukond oleks olnud see ohver. Siiski, olime paratamatult antud olukorrast vägagi mõjutatud, ja seda just tänu sellele, et meil on nii õpilastest kui ka õpetajatest tajutavalt suurim protsent armeenlased.

Pööran ka tähelepanu sellele, et ega Miss Corona Armeeniast kadunud polnud (ega pole siiani). Nii nagu ka paljudes teistes riikides, numbrid aina kasvasid ning seda just eriti sõja ajal, kui prioriteedid muutusid.

Mind painas pidevalt küsimus, et kellel selles konfliktis siis ikka õigus on? Üks meedia räägib üht ja teine teist. Mõlemad pooled väidavad, et nende informatsioon on tõene. Mõlemad väidavad, et nende allikad on usaldusväärsed. Mõlemad süüdistavad üksteist. Mõlemad on äärmiselt natsionalistlikud ja mõlemal poolel on omad luukered kapis. Mul on sellest olukorrast oma arvamus, aga ka see on ilmselt kallutatud. Õiget vastust polegi… või võib ehk öelda, et mõlemal on õigus. Ega me ei saa ilmselt kunagi teada, mis seal piiri ääres tegelikult juhtus.

Novembri keskpaiku kuulutati mitmeid aastaid kestnud sõda lõppenuks, kuid mitte heade tulemustega. Mina tundsin küll kergendust, et see õudus lõpuks läbi sai, kuid armeenlaste jaoks oli kaotus valus – territoorium anti aseritele ning tuhanded inimesed on jääänud ilma oma kodudest.

Tulles tagasi isiklikumale tasandile, siis meil oli samal ajal käsil kolmas semester, mis ilmselt igale IB õpilasele külmavärinad peale toob. On juba teadatuntud, et see periood on keskkooli kõige võikam aeg (eks näis, kuidas tulevasel eksamiperioodil läheb) – tähtajad aina kukuvad ja hingetõmbamiseks ruumi ei anta. Meie kool oli otsustanud, et suurem osa olulistest töödest tuleb selle kolme kuu jooksul ära teha, mis mind normaalsest sotsiaalsest elust ning mentaalsest seisundist vaid unistama sundis. Ütlen ilma liialduseta, (ja ma pole ainus, kes nii mõtleb) et see oli akadeemilisest ning mentaalselt üks kõige keerulisem aeg mu kooliaja jooksul – unetunde jäi ikka väga väheseks ning spontaansed nutupursked said regulaarseks. Kirss tordil oli ju veel muidugi pandeemia ja sõda… ma siiani imestan, kuidas minu generatsioon selle kõigega niivõrd edukalt toime tuli.

Ma ei taha ka näida nagu see semester mulle ainult negatiivseid emotsioone oleks toonud. Vaatamata sellele, et mina, nii nagu paljudki teised UWC koolides üle maailma, ei saanud oma oodatud kogemust, tundsin end lõpuks täiesti mugavalt ja iseendana. Kui eelmisel aastal proovisin võimalikult palju erinevate inimestega suhelda, siis see aasta olen oma seltskonda palju paremini tundma õppida saanud. Inimesed mu ümber, ja toetus kodunt olidki see, mis mind pidevalt sellest kurvast august välja tõid. Lõppkokkuvõttes polnudki väga hullu, et Armeenia kultuuri sukelduda või seda kaunist riiki veel rohkem avastada ei saanud, sest need ägedad inimesed panid mind mõistma, et koos saame ka raskematel hetkedel elu vingeks teha.

Olgu-olgu… pläkutan jälle kole palju. Proovin oma laiali mõtted nüüd kuidagi kokku ka võtta. Kolmas semester lõppes detsembri alguses, aga kus ma siis nüüd omadega olen? Taas koolis karantiinis. Mis vahepeal juhtus, kas ma siis kodus ei käinudki? Tundsin, et pandeemia tõttu kaduma läinud kaks kuud oli justkui vargus, mispärast (ja osaliselt ka ebakindla lennuliikluse tõttu) otsustasin oma sõpradega koolivaheaja Armeenias veeta. Rentisime korteri pealinnas Jerevanis ning koju me keegi ei läinudki. Räägin oma puhkusest koos kuue erineva rahvusega elades järgmises postituses.

Niikauaks paluksin väga, et kellel vähegi võimalik, toetaksid finantsiliselt Artsakhist (Mägi-Karabahhist ehk sõjapiirkonnast) ümberasustatud ja oma kodudest, töökohtadest ning varast ilma jäänud inimesi. Alates septembrist oleme oma kooli kogukonnaga just sellele end pühendanud, sest paljud Mägi-Karabahhi inimesed on siia meie turvalisse Dilijani toodud. Korraldame riiete- ja rahakorjandusi, teeme neile süüa ning kingitusi, ostame talveriideid jne. Just sinu, mu armsa Eesti lähedase või sõbra abi tähendaks mulle, kuid eelkõige ikka sõjast kannatanutele, tohutult palju.

All on link korjandusele, mida mu eelmise aasta majavanem ja inglise keele õpetaja korraldab. Annetustega ostetakse Artsakhi lastele hädavajalikud riided, jalanõud ning kooliasjad, et nad kooliskäimist jätkata saaksid:

https://gofund.me/d7897a46

Kirjeldus puudub.
Ararati mägi

Shnorhakalutyun!/Aitäh!

Beti

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: