Design a site like this with WordPress.com
Get started

Ameerika mägede lõpus. Või alguses?

Barev dzez veel viimast korda! Jälle pole pikalt kirjutada jõudnud, aga tundsin, et pean oma UWC kogemusele ikka punkti panema. Seega, siin ma olen – taas üht blogipostitust kirjutamas. Nüüdseks juba pea kuu kodumaal veetnud, on mul alles nüüd kohale jõudnud, et minu UWC kogemus, mis mul pidevalt peas kui filmirull ketrab, ongi läbi. Viimane kord kirjutasin oma kolmandast semestrist, aga seekord tahan jagada oma elust neljandal ehk viimasel semestril.

Kui peale jõuluvaheaega tagasi kooli läksin, jäin ma ootamatult karantiini tervelt viieks nädalaks. Juhtus nii, et üks õpilane tõi reisides kodust Armeeniasse koroona kooli kaasa… ja see õpilane osutus olema minu toakaaslane, garanteerides ka minu nakatumise. Peale kaht nädalat karantiinis, testiti meid positiivseteks ning sellele järgnes isolatsioonis istumine nii, et tegin suurema osa oma olulisematest koolitöödest, valmistumise eksamiteks, kunstitööd, ning suulise eksami koroonahaigena. Polnud tore, aga oli mis oli.

Kui ma peale kümne nädalast pausi (viis nädalat jõuluvaheaega + viis nädalat karantiini) taas füüsiliselt koolis käima hakkasin, algas koolitamp pihta – uurimistööde lõpetamine, proovieksamid ning kunstinäitus kõik samal ajal. Ütlen ausalt, et sellel perioodil ei läinud päevagi kui siin seal üht kaht pisarat poleks poetanud. Aga raske töö tasus end… mingil määral ära. Jäin lõpuks oma kunstinäitusega, pealkirjaga “Teekond – liikumine läbi elu”, üsnagi rahule. Kunstiaine võtmine oli mulle niigi juba suur väljakutse ja kuni viimase hetkeni ei olnud mul usku sellesse, et midagi üldse väljapanemisele seada saan. Aaaaaga see rahuldustunne sellest saavutusest tasus seda vaeva lõpuks ikka ära.

Kogu selle virr-varri juures hoidsid mul pea selgena nädalavahetuse väljasõidud loodusesse, kultuuriõhtud, üritused ja aeg sõpradega. Eredaimad mälestused on mul suusatamisest ning Sevani järve äärsest retriidist. Olles ümbritsetud nende hiiglaslike mägedega, tundsin end väikese ning tühisena, aga samas täidetud ja rõõmsana. Nendel hetkedel mõtlesin endamisi, et see ongi ju Armeenia. Mitte vaesus, võitlus ja vimm vana vaenlase vastu, vaid ilu, rahu ning jõud, mida sellel kaunil loodusel pakkuda on.

Natuke ka kultuuriõhtutest. Need on alati mu absoluutsed lemmikud olnud ja nii ka see semester. Ma tunnen, et olen päriselt UWCs just nendel hetkedel, kui istun seal publikus – kuulan, vaatan, imetlen (või löön hoopis ise laval kaasa) kaasõpilaste tutvustusi oma kultuuridest. Minu selle kooliaasta täielik lemmik oli Aafrika kultuuriõhtu – pakuti rütme, elavust ja värvikust.

Enda kultuuriõhtu jaoks olin planeerinud teha Vihma loitsu järgi tantsu ja presentatsiooni Eesti kohta. Aga päev enne oma kultuuriõhtut jäin palavikuga haigeks ning harjutamiseks aega üldse ei jäänud. Arvasin ikka, et ehk ma siis ei esine, aga need neiud, kelle ma endale appi olin palunud, otsustasid omapäi selle tantsu selgeks õppida nii, et ma otse voodist esinema hüpata sain – tänu oma armsatele sõpradele jagasin tükikest Eestist ka teistega. Õhtu lõppedes kasteti meid üle kiidusõnadega esituse eest ning nii mõnigi teatas, et nüüd Eestit külastada plaanib – see tegi mind tohutult õnnelikuks!

Ja silmapilgutusega sai jaanuarist aprill. Seljataha jäid proovieksamid, näitus, kultuuriõhtud, väljasõidud, tööd, esseed ja kõik muu. Ees ootas lõpuspurt – eksamiteks valmistumine, eksamid ja lõpetamine. Selleks hetkeks oli finišijoon juba silmapiiril, aga lõpp paistis ikka veel kaugel olevat – minu jaoks tundusid eksamid kõige suuremaks pingutuseks olevat. Tavaliselt olen motiveeritud ja elevil, kui saan aru, et lõpp on lähedal, aga peale seda kaheaastast Ameerika mäge UWCs, olin juba väääääääga väsinud. Isegi, et mul on kindlus oma tulevikuplaanide ja ülikooli osas, hakkasin ma kahtlema enda võimetes ning mu eneseusk kõikus pidevalt. Ma ei tea veel siiani, kuidas mul eksamid läksid, kuid sellest hoolimata tean, et andsin endast absoluutselt kõik. Ja see ongi see, mis loeb… minu arvates.

Lisaks õppimisele ja ettevalmistamisele, sain veeta kvaliteetaega oma kõige kallimate sõpradega. Teadsime, et meie aeg koos on nüüd vägagi loetud, seega võtsime viimast sellest, mis meile antud oli. Ja ma usun, et inimesed mu ümber olidki just need, kes mu pea selgena ning selja sirgena hoidsid – ma andsin UWCle palju, aga ma sain vastu ka palju, just inimeste näol. Mõte äraminemisest oli raske, kuid sellest hoolimata tundsin end rahulolevalt ja pigem valminuna minekuks.

Holi värvide festival. Pildil koos parima sõbranna Kylie’iga.

Maikuus algasidki eksamid, mis kestsid nii umbes kaks nädalat, kuid see aeg justkui tuhises mööda. Pigem just sellepärast, et nii palju oli mõtteis – kooliasjad, sõbrad, pakkimine, UWC ning Dilijaniga hüvastijätt jne. Eksamite vahepeale mahtusid meil ära veel paar väljasõitu, ühist söömingut ja kuhjaga nalja.

Naljatamisest sai reaalsus, kui ärkasin kolm päeva peale oma viimast, bioloogia eksamit hommikul üles ja mõistsin, et täna ma lõpetan – need ongi minu viimased hetked siin mägises ning rohelises Dilijanis. Meid hakati kutsuma “erakordseks” klassiks just kõige selle pärast, mida me oma kahe aasta jooksul üle olime elanud – koroona tõttu koju evakueerumine, sõda Armeenias, edasilükkunud koolitööd (mis meile kõigile kohutavat stressi valmistasid), koroonapuhang campuses, kaks maavärinat ja ka koolisisesed probleemid. Meie UWC kogemus sattus olema eriliselt üles ning alla käiv – just nagu Ameerika mäed. Jõudsimegi oma lõpppeatusesse seal spordisaalis piduriietes aktusel olles, neid mitmeid kõnesid kuulamas, mis kõik rõhutasid kui väga erakordne meie lend on. Mis sellest kui “erakordne” üks või teine on – sel hetkel polnud meile kellelegi ilmselt niivõrd oluline mida meie klassist arvatakse. Meile oli oluline olla jälle koos ja tunda seda elevust, rõõmu ning ühtsustunnet, mida me Dilijani tulles tundsime – see oli täpselt see full circle hetk, mida me nii väga peale neid üles- ja allakäike vajasime, et tunda rahulolu selle üle, kus ning kes me sel hetkel olime. Muidugi olid viimased hetked koolis ka bittersweet‘id, sest me tundsime end nagu suur rõõmus pere, kellest nüüd igaüks oma teed mööda edasi läheb. Lõpetamine oli ilmselt paljude, nii ka minu jaoks hoopis teistsugusem, kui me algselt seda ette kujutasime. Polnud vanemaid, lilli ja suurt õhtusööki sugulastega, mis meid päriselt lõpetajatena tundma oleks pannud. Ilmselt ei suutnud ma just sellepärast aru saada, et lähengi minema ning UWCsse õpilasena enam tagasi ei tule.

Nüüd alles peale üht kuud lõpetamisest, olen hakanud aru saama, mis minuga selle viimase kahe, väga crazy aasta jooksul juhtus. Ja ausalt öeldes, ei suudaks ma mitte kunagi kõike kogetut kirja või isegi sõnadesse panna – see on tõesti midagi väga erilist ja “erakordset”. Vaatamata kõikidele tõusudele ning mõõnadele, võtan ma nii palju sellest kogemusest kaasa, mis mind ilmselt terveks eluks saatma jääb. Imelised sõprussuhted, uued teadmised ja kogemused, külalislahkus, mida mulle armeenlased korduvalt õpteasid, ning palju muud. Ja seda ei saa ma mitte millegi vastu vahetada.

Aga peale sellist elamust on mul raske mõelda paiksest-vaiksest elust. Mis siis edasi? Hetke seisuga vegeteerin ma natuke aega kodus Eestimaal ning naudin meie suve võlusid ja kaunist loodust. Augustist on mul plaanis minna Ameerikasse ülikooli, aga sellest lähemalt (võib-olla) tulevikus. Eks siis näis, mis sellest blogist ka saama hakkab:)

Suur tänu sulle, mu pereliige, sõber või tuttav, kes sa mu seiklustega ning nüüdseks juba natuke vigase eesti keelega kaasas käisid ja mu blogi lugesid – ma tõesti väga hindan seda.

Shnorhakalutyun!

Beti

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: