Design a site like this with WordPress.com
Get started
Featured

Ameerika mägede lõpus. Või alguses?

Barev dzez veel viimast korda! Jälle pole pikalt kirjutada jõudnud, aga tundsin, et pean oma UWC kogemusele ikka punkti panema. Seega, siin ma olen – taas üht blogipostitust kirjutamas. Nüüdseks juba pea kuu kodumaal veetnud, on mul alles nüüd kohale jõudnud, et minu UWC kogemus, mis mul pidevalt peas kui filmirull ketrab, ongi läbi. Viimane kord kirjutasin oma kolmandast semestrist, aga seekord tahan jagada oma elust neljandal ehk viimasel semestril.

Kui peale jõuluvaheaega tagasi kooli läksin, jäin ma ootamatult karantiini tervelt viieks nädalaks. Juhtus nii, et üks õpilane tõi reisides kodust Armeeniasse koroona kooli kaasa… ja see õpilane osutus olema minu toakaaslane, garanteerides ka minu nakatumise. Peale kaht nädalat karantiinis, testiti meid positiivseteks ning sellele järgnes isolatsioonis istumine nii, et tegin suurema osa oma olulisematest koolitöödest, valmistumise eksamiteks, kunstitööd, ning suulise eksami koroonahaigena. Polnud tore, aga oli mis oli.

Kui ma peale kümne nädalast pausi (viis nädalat jõuluvaheaega + viis nädalat karantiini) taas füüsiliselt koolis käima hakkasin, algas koolitamp pihta – uurimistööde lõpetamine, proovieksamid ning kunstinäitus kõik samal ajal. Ütlen ausalt, et sellel perioodil ei läinud päevagi kui siin seal üht kaht pisarat poleks poetanud. Aga raske töö tasus end… mingil määral ära. Jäin lõpuks oma kunstinäitusega, pealkirjaga “Teekond – liikumine läbi elu”, üsnagi rahule. Kunstiaine võtmine oli mulle niigi juba suur väljakutse ja kuni viimase hetkeni ei olnud mul usku sellesse, et midagi üldse väljapanemisele seada saan. Aaaaaga see rahuldustunne sellest saavutusest tasus seda vaeva lõpuks ikka ära.

Kogu selle virr-varri juures hoidsid mul pea selgena nädalavahetuse väljasõidud loodusesse, kultuuriõhtud, üritused ja aeg sõpradega. Eredaimad mälestused on mul suusatamisest ning Sevani järve äärsest retriidist. Olles ümbritsetud nende hiiglaslike mägedega, tundsin end väikese ning tühisena, aga samas täidetud ja rõõmsana. Nendel hetkedel mõtlesin endamisi, et see ongi ju Armeenia. Mitte vaesus, võitlus ja vimm vana vaenlase vastu, vaid ilu, rahu ning jõud, mida sellel kaunil loodusel pakkuda on.

Natuke ka kultuuriõhtutest. Need on alati mu absoluutsed lemmikud olnud ja nii ka see semester. Ma tunnen, et olen päriselt UWCs just nendel hetkedel, kui istun seal publikus – kuulan, vaatan, imetlen (või löön hoopis ise laval kaasa) kaasõpilaste tutvustusi oma kultuuridest. Minu selle kooliaasta täielik lemmik oli Aafrika kultuuriõhtu – pakuti rütme, elavust ja värvikust.

Enda kultuuriõhtu jaoks olin planeerinud teha Vihma loitsu järgi tantsu ja presentatsiooni Eesti kohta. Aga päev enne oma kultuuriõhtut jäin palavikuga haigeks ning harjutamiseks aega üldse ei jäänud. Arvasin ikka, et ehk ma siis ei esine, aga need neiud, kelle ma endale appi olin palunud, otsustasid omapäi selle tantsu selgeks õppida nii, et ma otse voodist esinema hüpata sain – tänu oma armsatele sõpradele jagasin tükikest Eestist ka teistega. Õhtu lõppedes kasteti meid üle kiidusõnadega esituse eest ning nii mõnigi teatas, et nüüd Eestit külastada plaanib – see tegi mind tohutult õnnelikuks!

Ja silmapilgutusega sai jaanuarist aprill. Seljataha jäid proovieksamid, näitus, kultuuriõhtud, väljasõidud, tööd, esseed ja kõik muu. Ees ootas lõpuspurt – eksamiteks valmistumine, eksamid ja lõpetamine. Selleks hetkeks oli finišijoon juba silmapiiril, aga lõpp paistis ikka veel kaugel olevat – minu jaoks tundusid eksamid kõige suuremaks pingutuseks olevat. Tavaliselt olen motiveeritud ja elevil, kui saan aru, et lõpp on lähedal, aga peale seda kaheaastast Ameerika mäge UWCs, olin juba väääääääga väsinud. Isegi, et mul on kindlus oma tulevikuplaanide ja ülikooli osas, hakkasin ma kahtlema enda võimetes ning mu eneseusk kõikus pidevalt. Ma ei tea veel siiani, kuidas mul eksamid läksid, kuid sellest hoolimata tean, et andsin endast absoluutselt kõik. Ja see ongi see, mis loeb… minu arvates.

Lisaks õppimisele ja ettevalmistamisele, sain veeta kvaliteetaega oma kõige kallimate sõpradega. Teadsime, et meie aeg koos on nüüd vägagi loetud, seega võtsime viimast sellest, mis meile antud oli. Ja ma usun, et inimesed mu ümber olidki just need, kes mu pea selgena ning selja sirgena hoidsid – ma andsin UWCle palju, aga ma sain vastu ka palju, just inimeste näol. Mõte äraminemisest oli raske, kuid sellest hoolimata tundsin end rahulolevalt ja pigem valminuna minekuks.

Holi värvide festival. Pildil koos parima sõbranna Kylie’iga.

Maikuus algasidki eksamid, mis kestsid nii umbes kaks nädalat, kuid see aeg justkui tuhises mööda. Pigem just sellepärast, et nii palju oli mõtteis – kooliasjad, sõbrad, pakkimine, UWC ning Dilijaniga hüvastijätt jne. Eksamite vahepeale mahtusid meil ära veel paar väljasõitu, ühist söömingut ja kuhjaga nalja.

Naljatamisest sai reaalsus, kui ärkasin kolm päeva peale oma viimast, bioloogia eksamit hommikul üles ja mõistsin, et täna ma lõpetan – need ongi minu viimased hetked siin mägises ning rohelises Dilijanis. Meid hakati kutsuma “erakordseks” klassiks just kõige selle pärast, mida me oma kahe aasta jooksul üle olime elanud – koroona tõttu koju evakueerumine, sõda Armeenias, edasilükkunud koolitööd (mis meile kõigile kohutavat stressi valmistasid), koroonapuhang campuses, kaks maavärinat ja ka koolisisesed probleemid. Meie UWC kogemus sattus olema eriliselt üles ning alla käiv – just nagu Ameerika mäed. Jõudsimegi oma lõpppeatusesse seal spordisaalis piduriietes aktusel olles, neid mitmeid kõnesid kuulamas, mis kõik rõhutasid kui väga erakordne meie lend on. Mis sellest kui “erakordne” üks või teine on – sel hetkel polnud meile kellelegi ilmselt niivõrd oluline mida meie klassist arvatakse. Meile oli oluline olla jälle koos ja tunda seda elevust, rõõmu ning ühtsustunnet, mida me Dilijani tulles tundsime – see oli täpselt see full circle hetk, mida me nii väga peale neid üles- ja allakäike vajasime, et tunda rahulolu selle üle, kus ning kes me sel hetkel olime. Muidugi olid viimased hetked koolis ka bittersweet‘id, sest me tundsime end nagu suur rõõmus pere, kellest nüüd igaüks oma teed mööda edasi läheb. Lõpetamine oli ilmselt paljude, nii ka minu jaoks hoopis teistsugusem, kui me algselt seda ette kujutasime. Polnud vanemaid, lilli ja suurt õhtusööki sugulastega, mis meid päriselt lõpetajatena tundma oleks pannud. Ilmselt ei suutnud ma just sellepärast aru saada, et lähengi minema ning UWCsse õpilasena enam tagasi ei tule.

Nüüd alles peale üht kuud lõpetamisest, olen hakanud aru saama, mis minuga selle viimase kahe, väga crazy aasta jooksul juhtus. Ja ausalt öeldes, ei suudaks ma mitte kunagi kõike kogetut kirja või isegi sõnadesse panna – see on tõesti midagi väga erilist ja “erakordset”. Vaatamata kõikidele tõusudele ning mõõnadele, võtan ma nii palju sellest kogemusest kaasa, mis mind ilmselt terveks eluks saatma jääb. Imelised sõprussuhted, uued teadmised ja kogemused, külalislahkus, mida mulle armeenlased korduvalt õpteasid, ning palju muud. Ja seda ei saa ma mitte millegi vastu vahetada.

Aga peale sellist elamust on mul raske mõelda paiksest-vaiksest elust. Mis siis edasi? Hetke seisuga vegeteerin ma natuke aega kodus Eestimaal ning naudin meie suve võlusid ja kaunist loodust. Augustist on mul plaanis minna Ameerikasse ülikooli, aga sellest lähemalt (võib-olla) tulevikus. Eks siis näis, mis sellest blogist ka saama hakkab:)

Suur tänu sulle, mu pereliige, sõber või tuttav, kes sa mu seiklustega ning nüüdseks juba natuke vigase eesti keelega kaasas käisid ja mu blogi lugesid – ma tõesti väga hindan seda.

Shnorhakalutyun!

Beti

Featured

Kolmanda semestri võlud ja valud

Barev dzez taaskord!!! Ammu pole kirjutanud, kuid olen nüüd lõpuks suutnud end tagasi sellele lainele tuua ja otsustanud oma blogi taaselustada. Osaliselt tänu sellele, et järgmine aasta tuleb UWC Dilijani eestlane. Mäletan, kuidas ise enne siiatulekut ikka videoid vaatasin ning blogisid lugesin, et oma uudishimu selle müstilise koha vastu toita. Tahan nüüd oma järelkasvule ikka samu võimalusi pakkuda!

Nagu niuhti on aeg linnutiivul lennanud ja mu viimane semester siin kaunil mägisel maal alanud. Mu eelmisest postitusest saadik, mille ma märtsis tegin, on elu ikka uskumatuid pöördeid võtnud. See ka põhjendab, miks ma kolmanda semestri ajal mitte midagi ei kirjutanud… aga sellest kohe lähemalt.

Peale suve, mille oma armsal kodumaal veetsin, oli aeg tagasi Dilijani pöörduda. Nagu ikka, pandi mind karantiini, kuid ega see mind väga ei morjendanud, sest tung tagasi tulla oli nii suur ja juba siinolemine pakkus mulle palju rõõmu. Lootust oli, et ehk saame ka üsna pea taas ‘normaalse elu’ peale tagasi minna ja vabalt väljas ringi liikuda, kuid kaugelt sellest…

27. septembril jõustus Armeenia ja Aserbaidžaani vaheline konflikt (kui seda vaid nende kahe riigi vaheliseks sõjaks nimetada saab). See tähendas, et koolilinnakust välja minemine kõne allagi ei tulnud. Vaatamata sellele, et sõjatsoon asub Dilijanist viie tunni kaugusel, hakkasid pommid lendama ka meile olulisemalt lähemal asuvates väikelinnades.

Mõte sõjast oli minu jaoks hoomamatu – see oli alati midagi, millest vanavanemad lugusid rääkisid või mille kohta uudistest kuulsid, kuid see pole mulle personaalselt kunagi mureainet pakkunud. Sõda oli kauge ning võõras probleem. Muidugi olin ma tänulik, et olen elanud turvalises ja heas riigis, kuid mõistsin selle privileegi väärtust alles siin, sõjale niivõrd lähedal olles. Mu algne reaktsioon oli end oma kestaga ümbritseda ja muust maailmast eraldada – see oli kaitserefleks, et ebakindlus, teadmatus, ja hirm mu üle võimust võtma ei hakkaks. Ma tean, et meie rahvusvahelise kogukonna kogemus antud situatsioonis pole võrreldavgi kohalikke armeenlaste omaga, kes oma pereliikmeid esirindele saatsid, kodusid kaotasid ja igapäev oma elu eest palvetasid. Sellegipoolest mõistsin, et end urgu ära peita pole võimalik, sest see pole enam ei kauge ega ka võõras mure, millesse Postimehe artiklit lugedes vaid viieks minutiks süvened.

Järjest hakkasid meesõpetajad kooli pealt kaduma, hommikune hukkunute nimekirja lugemine sai armeenlastele rutiinseks, nii nagu ka järgmise pereliikme kohta telefonikõne ootamine. Koolis oli kurb, külm ja kõle. Isegi, et välismaalased isiklikult ei pidanud kartma oma venna, isa või onu sõttaminemisest, oli võimatu ning lausa kohatu elada selles idealiseeriva ja suurelt unistava UWC õpilase rollis.

See oli meie uus normaalsus.

Ma teadvustan, et ei mina ega mitte ükski teine rahvusvaheline õpilane siin, ei kogenud pooltki nii palju valu ja kannatust nagu ükskõik kes muu armeenlane. Seepärast ei taha ma kirjeldada neid sündmusi nii, nagu meie kogukond oleks olnud see ohver. Siiski, olime paratamatult antud olukorrast vägagi mõjutatud, ja seda just tänu sellele, et meil on nii õpilastest kui ka õpetajatest tajutavalt suurim protsent armeenlased.

Pööran ka tähelepanu sellele, et ega Miss Corona Armeeniast kadunud polnud (ega pole siiani). Nii nagu ka paljudes teistes riikides, numbrid aina kasvasid ning seda just eriti sõja ajal, kui prioriteedid muutusid.

Mind painas pidevalt küsimus, et kellel selles konfliktis siis ikka õigus on? Üks meedia räägib üht ja teine teist. Mõlemad pooled väidavad, et nende informatsioon on tõene. Mõlemad väidavad, et nende allikad on usaldusväärsed. Mõlemad süüdistavad üksteist. Mõlemad on äärmiselt natsionalistlikud ja mõlemal poolel on omad luukered kapis. Mul on sellest olukorrast oma arvamus, aga ka see on ilmselt kallutatud. Õiget vastust polegi… või võib ehk öelda, et mõlemal on õigus. Ega me ei saa ilmselt kunagi teada, mis seal piiri ääres tegelikult juhtus.

Novembri keskpaiku kuulutati mitmeid aastaid kestnud sõda lõppenuks, kuid mitte heade tulemustega. Mina tundsin küll kergendust, et see õudus lõpuks läbi sai, kuid armeenlaste jaoks oli kaotus valus – territoorium anti aseritele ning tuhanded inimesed on jääänud ilma oma kodudest.

Tulles tagasi isiklikumale tasandile, siis meil oli samal ajal käsil kolmas semester, mis ilmselt igale IB õpilasele külmavärinad peale toob. On juba teadatuntud, et see periood on keskkooli kõige võikam aeg (eks näis, kuidas tulevasel eksamiperioodil läheb) – tähtajad aina kukuvad ja hingetõmbamiseks ruumi ei anta. Meie kool oli otsustanud, et suurem osa olulistest töödest tuleb selle kolme kuu jooksul ära teha, mis mind normaalsest sotsiaalsest elust ning mentaalsest seisundist vaid unistama sundis. Ütlen ilma liialduseta, (ja ma pole ainus, kes nii mõtleb) et see oli akadeemilisest ning mentaalselt üks kõige keerulisem aeg mu kooliaja jooksul – unetunde jäi ikka väga väheseks ning spontaansed nutupursked said regulaarseks. Kirss tordil oli ju veel muidugi pandeemia ja sõda… ma siiani imestan, kuidas minu generatsioon selle kõigega niivõrd edukalt toime tuli.

Ma ei taha ka näida nagu see semester mulle ainult negatiivseid emotsioone oleks toonud. Vaatamata sellele, et mina, nii nagu paljudki teised UWC koolides üle maailma, ei saanud oma oodatud kogemust, tundsin end lõpuks täiesti mugavalt ja iseendana. Kui eelmisel aastal proovisin võimalikult palju erinevate inimestega suhelda, siis see aasta olen oma seltskonda palju paremini tundma õppida saanud. Inimesed mu ümber, ja toetus kodunt olidki see, mis mind pidevalt sellest kurvast august välja tõid. Lõppkokkuvõttes polnudki väga hullu, et Armeenia kultuuri sukelduda või seda kaunist riiki veel rohkem avastada ei saanud, sest need ägedad inimesed panid mind mõistma, et koos saame ka raskematel hetkedel elu vingeks teha.

Olgu-olgu… pläkutan jälle kole palju. Proovin oma laiali mõtted nüüd kuidagi kokku ka võtta. Kolmas semester lõppes detsembri alguses, aga kus ma siis nüüd omadega olen? Taas koolis karantiinis. Mis vahepeal juhtus, kas ma siis kodus ei käinudki? Tundsin, et pandeemia tõttu kaduma läinud kaks kuud oli justkui vargus, mispärast (ja osaliselt ka ebakindla lennuliikluse tõttu) otsustasin oma sõpradega koolivaheaja Armeenias veeta. Rentisime korteri pealinnas Jerevanis ning koju me keegi ei läinudki. Räägin oma puhkusest koos kuue erineva rahvusega elades järgmises postituses.

Niikauaks paluksin väga, et kellel vähegi võimalik, toetaksid finantsiliselt Artsakhist (Mägi-Karabahhist ehk sõjapiirkonnast) ümberasustatud ja oma kodudest, töökohtadest ning varast ilma jäänud inimesi. Alates septembrist oleme oma kooli kogukonnaga just sellele end pühendanud, sest paljud Mägi-Karabahhi inimesed on siia meie turvalisse Dilijani toodud. Korraldame riiete- ja rahakorjandusi, teeme neile süüa ning kingitusi, ostame talveriideid jne. Just sinu, mu armsa Eesti lähedase või sõbra abi tähendaks mulle, kuid eelkõige ikka sõjast kannatanutele, tohutult palju.

All on link korjandusele, mida mu eelmise aasta majavanem ja inglise keele õpetaja korraldab. Annetustega ostetakse Artsakhi lastele hädavajalikud riided, jalanõud ning kooliasjad, et nad kooliskäimist jätkata saaksid:

https://gofund.me/d7897a46

Kirjeldus puudub.
Ararati mägi

Shnorhakalutyun!/Aitäh!

Beti

Featured

Erakordsed ajad

Tere taas! Oioi kuidas elu ikka hullutab… Muidugi pole ma vahepeal end kokku suutnud võtta ja kirjutada, aga kodus karantiinis istudes pole tõesti enam mingeid vabandusi tuua. Loomulikult on kõigile ilmselge, miks ma karantiinis istun, aga kui te vaid teaksite, milline Ameerika mägi mu elu vahepeal olnud on ning kuidas omadega kodumaale tagasi jõudsin…

Tsaghadzoris lumelauatamas

Peale viimast sissekannet blogisse on peale suure õppimiseõppimiseõppimise ikka natuke fun’i ka olnud. Üks minu selle semestri silmapaistvamaid nädalavahetusi sai veedetud kaunitel lumistel Armeenia mägedel. Veebruarikuu suusaperiood tähendas iganädalaseid väljasõite lähedalasuvasse suusakuurorti Tsaghadzoris (nüüd on selle kuurorti 5-tärnilisest hotellist tehtud kahtlustatud Covid-19 nakatunute karantiinikeskus) ja patt oleks mitte ära kasutada neid võimalusi, mida meile siin pakutud on. Sel ajal kui Eestis lumest haisugi polnud, istusime me ikka korralike hangede otsas. Sain esimest korda elus proovida lumelauatamist… võib tulla üllatusena, et kuidas mina kui põhjamaalane juba kõiki võimalikke suusaspordialasid proovinud pole (tihtiesinenud küsimus), esiteks, pole Eestis õigeid mägesid ja teiseks, hoidis tantsusport mind nendest tegevustest eemal, aga nüüd ongi minu võimalus! Muidugi oli alguses ikka hirm naha vahel, kui mäe otsa jõudes aru sain, et ainus viis alla saamiseks on sõitmine, aga kui trikid-nipid kätte sain olin juba nagu vana proff… võib-olla mitte päris proff sõitmises, kuid kukkumises kindlasti. Äärmiselt lahe kogemus sellegipoolest!!!!

Ühel päeval käisime mägedes räätsadega ning premeerisime ennast tipus piknikuga. Mis mind selle väikse väljasõidu juures kõige enam kõnetas oli küla, kuhu sattunud olime. Fioletovos elab molokolaste kogukond. Kes on need inimesed, kes elavad täiesti isoleeritud külakeses oma traditsioonide ja tavade järgi ning kes isegi armeenia keelt ei kõnele? Molokolased, teatud ka kui “vaimsed kristlased”, kuuluvad religioossesse sekti, mis on õigeusu kirku autorideedist taganenud. Usk tuleneb neil küll idakristlusest, kuid neil on veidi omapärasemad traditsioonid, mis õigeusu tavadele ei vasta (nt. piimatoodete tarbimine kristlike paastude ajal), mispärast peeti molokolasi väärusulisteks. (Nutikamatel võis ilmselt ka juba silma hakata, et nimetus “molokolane” on väga sarnane sõnale “молоко” (piim), mis viitab nende traditsioonidele ning sellele, et nad ka piimatootjad olid) 19. sajandi lõpuks sai neil Vene tsaaride tagakiusamisest kõrini ning nad asusid ümber Kaukaasiasse, Siberisse, Kesk-Aasiasse, Ukrainasse jms. Nüüd sinna külasse minnes oli tunne nagu aeg oleks juba mitukümmend aastat seisma jäänud – majad olid vanad ning räämas, igalühel aias oma sead ja lehmad. Meid vaatasid nad küll justkui ilmaimesid, sest ega neil välismaailmaga kontakt eriti pole – armeenia või inglise keele peale loota ei saanud, ainult vana vene keelega sai hakkama. Kaua me seal olla ei saanud, sest ilmselgelt olime me ju sissetungijad, aga ikkagi oli silmiavav kogemus näha, kuidas inimesed elavad, kui teistsugune elu ja maailmavaade neil on.

Fioletovos räätsamatkal

Projekt, mille kallal nüüd töötasime oli naistepäeva nädal. Planeerisime diskussioone, seminare ja üritusi, mida oma kogukonnasiseselt läbi viia. Meie eesmärk polnud mitte maailma muuta, vaid pigem arutelu ärgitada, mille me minu hinnangul ka saavutasime. Tihti kaob naistepäeva tähistamise mõte nende tohutute lilleaasade ning šokolaadimägede taha ära. Minu arvates on see päev pühendatud naistele ajaloos ja üle maailma, nende saavutuste tähistamisele sotsiaal-, majandus-, kultuuri- ja poliitilistes valdkondades, pöörates samal ajal ka tähelepanu võrdõiguslikkusele ning naiste õigustele. On paras aeg mõelda sellele, kui kaugele oleme jõudnud ning mida üle maailma veel propageerida tuleks. Olles üks korraldajatest, olin kõikide koolis toimuvate üritustega tihedalt seotud ja see nädal mõjutas mind tugevalt – kahtlesin oma vaadetes ning uskumustes ja tundsin end esimest korda naisena mõjuvõimsalt. Kas see pole midagi nii ilusat, kui tunned end ühendatuna ja võimsana. Suutsime luua avatud keskkonna, mis aitas meil üksteist palju paremini mõista ning olla kui üks suur kokkuhoidev jõud. Nädala sees toimus meil filmivaatamine, ilustandardite diskussioon, arutelu sooliste ebavõrdsuste ja standardite üle, enesekaitse tund, presentatsioon tutvustamaks menstrual cups‘e, tüdrukutele matk mägedesse, poistele diskussioon, naisõpetajate metsikute seikluslugude jagamine, mini-maraton Dilijanis ja showõhtu. Showõhtul võis esineda ükskõik millega, kuid keskseks teemaks jäi naine. Mina kui endine võistlustantsija otsustasin mitte enam käed rüpes istuda ning teisi vahtida, vaid ka ise korra jälle lavalaudu katsedada. Esinesin samba ja rumbaga, küll ilma partnerita, aga ega see mind ei morjendanud. Ma tundsin, et polnud selle hetkeni veel ennast teistele 100%liselt tutvustanud. Olen küll tüdruk Eestist, kes tegeles suurema osa oma elust võistlustantsuga, aga ma arvan, et enne oma silmaga selle ära nägemist, ei saa inimesed veel päris täpselt aru millega tegu. Minule oli muidugi puhas nauding ennast pingevabalt, omaloominguliselt, ilma mingite piiranguteta väljendada… isegi kontsakingi ei pannud jalga.

Tantsu ka:)

Kõik tunduks nagu justkui hästi minevat, kuidas ma siis nüüd omadega koju jõudnud olen? Olukord hakkas allamäge veerema tegelikult juba veebruari viimastel päevadel. Meil oli nn pikk nädalavahetus, mis tähendas vaba reedet. Selleks puhuks sõidavad paljud õpilased kas Gruusiasse, Jerevani või kuhu iganes mujale, et natuke hinge tõmmata. Minule tulid mini-puhkuseks külla vanaema ning onu. Veetsime selle imeilusa päikselise ja kevadise reede Dilijanis – jalutasime, käisime folkloori muuseumis, tutvusime mu kooliga, sõitsime meie ustava taksojuhi Armeniga mööda lähistel asuvaid kloostreid ja mahajäetud nõukaegseid rongijaamu ning päeva lõpetasime minu lemmikrestoranis ehtsat Kaukaasia toitu ja veini nautides. Laupäeva varahommikul seadsime sammud Jerevani poole, sest ühe päevaga saab Dilijanist ilusasti pildi ette – külastamisväärt koht, vanaema Kersti ja onu Siimu poolt kinnitatud:) Jerevanis viisin nad kohe kõigi lemmikpaika, kila-kola turule Vernissage’i, kust ilmselt kõiki maailma vidinaid endale soetada saab. Muidugi ei jäänud ära järjekordne Armeenia lõunasöök, mis vaid paar kraadi Dilijani omast peenem oli. Heitsime pilgu sinisele mošeele, tatsasime lihtsalt mööda linna ja avastasime nii mõnegi huvitava paiga – park, galerii, salapärane sisehoov… nimeta vaid! Otsustasime oma suuremad käigud viimasele päevale jätta, aga nendeni me ei jõudnudki. Nimelt oli pühapäeva hommikuks ka Armeeniasse kurikuulus Koroonaviirus saabunud, küll vaid üks juhtum, aga see oli piisav, et kool meid kõiki tunni jooksul kokku koguks ning tagasi Dilijani viiks. Nii jäigi minu kvaliteetaeg kodustega oodatust lühemaks, aga vähemalt said nemad omaette veel paar päeva Jerevani avstada.

Jerevani salapärane sisehoov

Peale seda väikest paanika momenti polnud meie igapäevaelus peale õhtuste kraadimiste ning hügieenile suurema tähelepanu pööramise mingeid muutusi. Põhjust muretsemiseks ju polnud, sest Dilijan on üsna isoleeritud kogu ülejäänud maailmast. Armeenia reageeris aga koheselt, kõikides riigikoolides tõsteti kevadvaheaeg varaemaks, et nädal aega mingit madinat ei toimuks, aga see meid ei mõjutanud, sest oleme rahvusvaheline ja iseseisev kool. Kaks nädalat suudeti asja kontrolli all hoida, mis oli isegi hea…

13. märts anti meile teada 3 uuest nakatunust, mis tähendas koolile lockdown’i ehk meil ei lubatud territooriumilt lahkuda, põhimõtteliselt nagu karantiin, mis polnud väga hull. Meil endil oligi lõbusam, sest üle pika aja leidsime jälle aega ninapidi koos olemiseks ja mäng käis hiliste öötundideni.

14. märtsi veetsin pahaaimamatult Aafrika kultuuriõhtuks harjutades ning õues teistega lendavat taldrikut visates kuniks meid kõiki “teadaandeks” kokku kutsuti… Direktor pidas “kõne”, kus oma otsuseid selgitas, kuid sel hetkel selgitusi tarvis polnud, sest nüüd faktina oodati esimese aasta õpilastelt kojuminekut – see oli ilmselt mu üks kõige valusamaid hetki UWC’s. Samas oli see etteaimatav, sest viimaste kuude jooksul on UWC koolid järjest oma uksi kinni pannud ning õpilasi koju saatnud, mis ka meil kuulujutte käivitas. Sellegipoolest püsis minus viimse hetkeni naiivne lootus, et äkki see meid ei mõjuta. Koroona oli nüüd ka meid kinni püüdnud… mitte meid otseselt, aga nüüd meie elusid mõjutanud. Miks olukord kontrolli alt väljus oli see, et üks eelmisel päeval haigestunutest otsustas minna Armeenia pulma ja ega see naljaasi pole… kohale tulevad sajad lellepojad igast maakonnast. Lugesin ka üht artiklit, kus rääkis sellest juhtumist – kuidas ühest haigestunust sai üleöö mitusada haigestunut (see peaks olema õppetund meile kõigile #staythefuckhome). Fakt oli momendil see, et 20 tunni pärast toimub lõpetamine ja et need on meie viimased koosveedetud hetked. Aafrika kultuuriõhtu suutis küll meie tujusid veidi tõsta, aga ega see meil kaua üleval ei püsinud – pole vist elusees nii palju pisaraid valanud.

Aafrika regionaalnädalal ennast võõrast sulgedega ehtimas. Kannan Lääne-Sahara traditsioonilisi rõivaid ja ehteid.

15. märts. Tegus päev. Kõik lõpetamise traditsioonid tuli päevaga ära teha. Nende hulgas jalanõude äravarastamine, peitmine ning padjasõda koolimajas. Muidugi polnud see meie kui esimese aasta õpilaste lõpetamine, aga nii minu kui ka paljude teiste jaoks oli see üks väga eriline ja emotsionaalne sündmus. Mul oli terve päev käed-jalad tööd täis ning natuke närveldamist käis ka asja juurde, sest nii minul kui mu Türgi kaasõpilasel paluti olla selle tseremoonia läbiviija, n-ö õhtujuht siis. See oli esimest korda UWCD viieaastases ajaloos, kui üritus polnud mõeldud sponsoritele ja suurninadele pugemiseks ning nende ees kummardamiseks, vaid pühendatud ainult kohalolijatele, õpetajatele ning meile endile, õpilastele. Samuti oli see esmakordne, et õpilased üritust läbi viisid, mispärast oli mul eriti suur au ja rõõm seda ülesannet täita. Kuna meil valmistumiseks praktiliselt aega üldse polnud, käis meil teksti mõtlemine ikka põlve otsas minut enne lavaleminekut, kuid lõppkokkuvõttes õnnestus meil kõik väga hästi!

Ja oligi kõik… õhtu veetsime lõkke ääres üksteist emmates, nuttes ja lauldes. Esimesed bussid hakkasid inimesi lennujaama viima ning meile jõudis lõpuks kohale, et peamegi ära minema. Mõnega näeme loodetavasti 5 kuu pärast, aga mõne teisega tuli igaveseks hüvasti jätta… Ka minul oli järgmiseks päevaks lennupiletid koju. Terve öö käis pakkimine ja nutuvada… ning ega minul ära minnes lihtsam polnud. Kui palju on meil vedanud, et meil on midagi, mis teeb head aega ütlemise nii raskeks. Kuid kes oleks osanud arvata, et me seda nii kähku tegema peame. Selle nädalavahetuse jooksul elasime justkui läbi need viimased koosveedetud kaks kuud, mis meilt varastatud on…

Oma väga kalliks saanud toakaaslastega, kellest kahega pikemaks ajaks hüvasti jätsin…

Muidugi on kahju, et nii läks. Mul oli seda blogipostitust ka natuke valus kirjutada, sest elasin enda sees need emotsioonid taaskord läbi. Ma tunnen, et mul oli vaja neid nüüd viimast korda veel välja saada. Mul oli tegelikult sel semestril nii palju põnevat blogiga plaanis, aga kui kõik hästi läheb saan jätkata nelja ja poole kuu pärast. Eks näis, mis saab.

Igatahes olen nüüd omadega kodus, juba kaks nädalat, aga endiselt sellest suurest elumuutusest veel toibumas. Ma tahaksin nii väga öelda, et elu on ebaaus, et mind mu teisest kodust ja perekonnast lahutas ning tagasi Eestisse sundis tulema, aga ma ei saa seda teha… kogu maailm kannatab. Mul on vedanud, et üldse sain koju tulla ja mul on pere, kes mind siin ootab ning üldse, et elusad ja terved oleme, sest nii paljud inimesed üle maailma seda sama öelda ei saa. Hoiame üksteist nendel erakordsetel aegadel, aga püsime ikka kodus ja õues 2 meetrit vahet!

Beti

Featured

Kahe maailma vahel: Must leib ja kaeradžan

Barev dzez! Peale pikka puhkust olen jälle tagasi kirjutamislainel. Vahepeal oli kuuajane jõuluvaheaeg, mille kodus kallimate seltsis veetsin.

Koju minnes olin hirmul, et kõik mida varem normaalseks ja rutiinseks pidasin, on nende paari kuuga muutnud ning et oma kohta enam üles ei leia – kartsin, et kodu on minust eemaldunud. Natuke nii oligi… aga pigem olin ise kodule võõras. Kohati kergendav… vähemalt olen kasvanud ja arenenud, mis oligi ju põhjus miks ma siia Dilijani üldse tulingi – ennast ja maailma avastama. Kui kord juba väljaspool käinud, saad aru, mis olukord ja kuidas elu kodumaal tegelikult on.

Tagasitulek Dilijani polnud niivõrd dramaatiline kui esimesel korral, pigem olin taaskohtumisest elevil. Omamoodi soojus valdas mind juba Moskva lennujaamas, kui neid siplevaid armeenlaseid oma saja kodina ja sugulasega nägin. Kodust oli muidugi raske jälle ära minna, kuid mind lausa tõmbas tagasi. Vist on ikka õige koht mulle…

Teine semester juba hullutab ja on muljeid, mida jagada. Esimene nädal oli üks suur sasipundar, rutiini taastamine ning üleüldse eluga harjumine. Samuti sai hoo sisse meie kultuuriõhtu või kui õigemini öelda “regionaalnädala” korraldamine. 13 “Baltimaadest Kaspiani” riiki said küll kohe korraliku tambi peale. Palju planeerimist ning sabimist, aga nädal enne õiget show‘d panin kokku grupi, kes nõustusid minuga kaerjaani kepsutama. Mu lõppkollektiivi kuulusid ameeriklane, kolumblane, zimbabwelane, armeenlane ja iraaklane – üsna kirju. Harjutasime nii, et lõpuks kõigil jalad villis ning tagumikud kanged, aga ega venelaste rahvustantsu kõrval polnud meil viriseda midagi.

Selle nädala põhieesmärk on teistele oma kultuuri tutvustada, aga tegelikult on see midagi palju võimsamat kui lihtsalt tantsud, laulud, söögid ja lipud. See on ühinemine. Inimeste, kes varem ennast ühendatuna tundnud pole. Riigipiirid kaovad ning kõik kultuurid on võrdselt hinnalised. Minu arvates on regionaalnädalad just need, mis UWC eriliseks ja omanäoliseks teevad. Nii, et vaatamata suurele stressamisele ning orgunnimisele, oli see üks mu lemmikumaid nädalaid, kus nii mõnigi uus inimene minu südamesse puges.

Kindlasti ei saa unustada meie õhtusööki, kus oma köögikultuuri presenteerisime. Pöidlad pihus saatsin musta leiva retsepti sööklasse, lootuses kasvõi killukese Eestit sinna suurte roogade vahele poetada. Muidugi kupatas kantiin sel õhtul pelmeenidest, vareenikutest, boršist, kvassist, hapukurkidest, piroškitest, meekookidest ja paljust muust, aga kui leivakorvi põhjast ikka selle pehme ning sooja musta leiva üles leidsin, polnud ma ainus, kes õnnest kiljuma kukkus. See oli üks kõige vahvamaid õhtuid – kuulasime ikka õiget vene diskot, millele minagi kaasa laulda sain, ning minu üllatuseks on Tommy Cash suur staar ka mitte ainult Eestis ja Venemaal, vaid ka Ukrainas ning Armeenias. Kas saan kutsuda seda kultuuri tutvustamiseks? Kindlasti.

Eestlanna ja Venelanna musta leivaga

Meie regionaalnädala teema oli babuška lugemas muinasjutte erinevate riikide kangelastest oma lapselapsele. Mõtlesin siis vaheajal meie Kalevipoja peale ja et mis ma selle rammumehega peale hakkaksin. Vahepeal käis ka Andres Paas peast läbi, aga no suuremat tolku neist kummastki polnud. Mõtlesin siis pikalt ja laialt, kuidas sellele esitusele leidlikult ning originaalselt läheneda, sest ainuüksi tants oleks kuivaks ja korduvaks jäänud. Plaanisin lindistada Skype’i kõne, kus räägin natuke meie riigist ning sangaritest. Mõeldud, tehtud. Jutustasin Kalevipojast ja Skype’i loojatest kui kangelastest, kes tegelikult suures pildis mingeid muutusi ei teinud. Filosofeerisin natuke meie maa ning inimeste üle. Jõudsin siis järeldusele, et tegelikud kangelased olid ikka Eesti inimesed ise, kes pidasid vastu sajandeid repressioone, türanniat ning võõraid okupatsioone. Inimesed, kes ühinesid oma naabritega, et avaldada vägivallatut vastupanu. Inimesed, kes laulsid ennast vabaks, kelle kodumaa sai päästetud tänu kultuurile. Sellele väiksele presentatsioonile järgnes siis kaerajaan, küll ilma täiskomplektis kostüümideta, kuid tants tuli meil sellegipoolest lõpuks üsna kenasti välja.

Kaeradžan nagu ütleksid armeenlased

Ilm on muidugi alati tore teema, millest rääkida, aga Eestisse minnes tundsin küll kohe, kuidas see vähene valgus töötahet mõjutab. Siin ikka päike pidevalt paistab ja lund on korralikult – olen üks väheseid, kes seda imeliseks ilmaks peab. Kasutame Armeenia võlusid ikka sajaga ära, sest mäesuusatamine/lumelauatamine toimub iganädalaselt, niikaua kuni materjali jätkub muidugi.

Mu armas toakaaslane Armine ja lumine mägi Maymekh

Igatahes, elu siin pole alati ainult laul, tants ja trall. Tööd tuleb ka ikka teha! See semester on lisaks suuremale õppimiskoormusele ning eksamitele ka tulemas mitmeid üritusi, mille korraldamisest osa võtan. Nüüd märtsis organiseerime koolis ja Jerevanis ühel messil naistepäeva. Meil on palju ägedaid mõtteid, mille teostamise nimel kõvasti vaeva näeme. Tõsisem event on ka MUN konverents DiliMUN, mida UWC Dilijan mitu aastat korraldanud on. See on juba palju vastutusrikkam ning olulisem üritus, mis toimub aprillis ja kuhu tulevad kokku õpilased erinevatest riikidest. Kulud-tulud, sponsorid, majutus, toitlustus, reklaamimine, kandidaatide valimine – kõvasti pingutamist.

MUN (Model United Nations) konverents- õpilased saavad võimaluse laiendada oma diplomaatia, rahvusvaheliste suhete ja ÜRO teadmisi. Arendab meeskonnatööd, juhtimis-, arutlemis-, väitlemis- ja kirjutamisoskusi. Konverentsidel osalejad, keda nimetatakse delegaatideks, paigutatakse komiteedesse ja neile antakse teatud riik, keda nad esindavad. Konverentsi eel jaotatakse delegaatide vahel ära teemad, mille kohta nad uurima peavad. Seejärel sõnastatakse seisukohad ning esitatakse poliitilisi ettepanekuid, mida oma komiteedes arutatakse, jäädes truuks esindatava liikme positsioonidele. Lõpuks hääletatakse delegaatide esitatud nn resolutsioonide eelnõude üle ning parimaid premeeritakse ka auhindadega.

Enam vähem võtsin oma praegused tegemised siin kokku. Ära ei saa unustada, et sellest nädalast alustasin ka võistlustantsutrenniga, mis väga edukalt välja kukkus. Palju head tagasisidet ja elevil nägusid. Mind valdas täielik ekstaas, kui tantsuriietelt tolmu pühkisin ja peegli ette Cha-cha-cha’d harjutama suundusin. Meil on siin üks Peterburi poiss, kes 8 aastat võistlustantsuga tegeles nii, et mingeid vabandusi enam ei ole. Mul on nii hea tunne, et olen enda seest selle tahtmise ning kire tantsimise kui eneseväljendamise vastu, üles leidunud – ei mingit survet ega stressi, lihtsalt mina nautimas tantsu…

Peatse kohtumiseni!

Beti

Featured

Mudamaskid ja lumesajud

Tere taas! Oehh… kuidas aeg ikka lendab, kolm kuud oldud ja nüüd väike jupike veel minna, enne kui jalad jälle kodumaad puudutavad. Olen küll siinse elukorraldusega ära harjunud, aga Eesti peale mõeldes saan aru, et seda kohta siin päris koduks ja oma nurka toaks kutsuda, ikka ei saa. Ükskõik kui väga mulle siin ka ei meeldiks, kodu jääb koduks!

Viimase postituse tegin peale projektinädalat, kuid otseselt oma elamustest ei kirjutanud. Nimelt on meil koolivaheaja asemel erinevad projektid, olgu see siis mägironimine, purjetamine või hoopis midagi rahulikumat nagu näiteks kulinaaria reis või kultuuriprojekt. Meile antakse hulga õpilaste poolt algatatud valikuid, millest endale ühe meelepärase valime. Seekord mul vedas, sest sain võimaluse minna lausa kahele projektinädalale – esimene neist oli WWOOF Kapanis.

WWOOF ehk World Wide Opportunities on Organic Farms (ülemaailmsed võimalused mahepõllumajanduses) on ülesehitatud vabatahtliku töö põhjal, ühendamaks sind kui vabatahtlikku mahepõllumeeste ja -kasvatajatega. Tegemist on ülemaailmse liikumisega, seega on WWOOFeritel võimalus elada ning töötada farmides igas maailmanurgas. (Kellele rohkem huvi pakub: https://wwoof.net)

Vaated Kapani ökofarmis

Meie sõitsime 10 tunni kaugusele Dilijanist, Iraani piiri lähedale, Kapani. Järjekordne armas, “mitte midagi glamuurset”, mägedega ümbritsetud linnake. Meil tekkisid reisi planeerimisel takistused, mis üldse kogu asja äärepealt katki oleksid jätnud. Nimelt peab kool kõikidest võimalikest riskidest teadlik olema ning vaatamata sellele, et eelnevatel aastatel on WWOOF üks tahetuim ja edukaim projekt olnud, peeti seda nüüd liiga riskantseks. Meie sellega ei leppinud ning oma tahtmise saamiseks pidime ikka tükk tööd vaeva nägema nii, et isegi pisarad mängu tõime. Töö oli ennast väärt, sest need neli päeva, mis me härra Armeni, kellel on kehv silmanägemine ja kes hädasti abikäsi vajab, öko- ja turismifarmis veetsime, on siiani mu teekonna üks tipphetki. Öelda, et tegu oli elumuutva kogemusega, oleks veidi dramaatiline, kuid silmaringi avardav ja perspektiive muutev, võtavad mu muljed kenasti kokku.

Mõned veel põõnasid, kui teistel juba käed-jalad tööd täis

Nendeks neljaks päevaks, unustasime absoluutselt igasugused hügieeni ja puhtuse standardid, pehme voodi ning korralik istumisase olid kui unistus ja soe eine polnud kunagi nii hästi maitsenud. Me ehitasime mudamaju inimestele ning kanadele, tegime aiatöid ja maakunsti, ööbisime telkides, valmistasime ise süüa, käisime graafikutega pesemas, et soe vesi otsa ei lõppeks ning õhtud veetsime lõkke ääres. Mitte ainult ei jõudnud ma järeldusele, mis mulle tegelikult oluline on, vaid sain ka tuttavaks paljude uute inimestega, keda nüüd hoopis teisel tasandil tunnen. Neid jääkülmi öid telgis, kompenseeris meie ühe õpetaja, tüüpilise Armeenia ema valmistatud traditsioonilised road, mis olid nii imemaitsvad, et meid kõiki mõtetes koju viisid. Ma võiksin veel mitu lehekülge rääkida kõigest, mis toimus, kuid kokkuvõtvalt ütlen, et see oli üks mudane ja külm, kuid rikastav ning silmiavav kogemus. (Te ei kujuta ette, kui suur õnn oli pärast dušši alla minna ja oma soojas voodis magada)

Vaese mehe spaa: naturaalsed mudamaskid

Teine projektinädal oli pisut rahulikum – kultuurireis, avastamas Armeeniat. Sõitsime mööda Lori provintsi, külastasime tohutul hulgal igivanu kloostreid ja kirikuid, millest kogu Armeenia praktiliselt koosnebki. Õppisime, kuidas teha juustu ja saia (nende jaoks leib) ning kogesime ehtsat Armeenia kööki – ma pole kunagi nii hästi toidetud olnud. Peale WWOOFi tundus kõik muu üsna keskpärane, seega oli Loris käik tore, kuid mitte nii eriline. Novembrikuu esimestel päevadel, tuli Dilijanis kolmeks tunniks ka lumi maha, mis kohe muidugi ka ära sulas, kuid võite vaid ette kujutada, milline tunnetemeri meil koolis oli – kelle elu esimene lumi ja kelle jaoks järjekordne tüütus. Vaheaja lõpus võtsime ühe Kanada tüdrukuga kätte, sõitsime Jerevani ning käisime ära genotsiidi muuseumis – see on oluline osa armeenlaste identiteedist ja ajaloost. Võib-olla ikka jättis Lori projektinädal ka oma jälje, sest huvi selle rikka ning erilise kultuuri vastu tõusis.

Peale kogu seda tralli oli aeg tagasi reaalsusesse tulla. Esimene arvestusnädal. Oeh. Ma parem ei räägi sellest väga pikalt. Meile rõhutati, et need tööd ei mõjuta meie tulevikku, vaid pigem annavad aru endile ning õpetajatele, kus maal oleme ja mis raskusi valmistab. Ma proovisin ennast mitte närvi ajada, sest vahel on lihtne stressi minna puhtalt sellepärast, et teised su ümber närveldavad. Lõppkokkuvõttes läks mul üle ootuste paremini, kuid nädala lõpetasin ikka korraliku pingelanguse ja nutuga. Isegi, et need mini eksamid pole kõige meeldivamad, naudin seda õppimisprotsessi, sest näen ennast arenemas. Suuresti mõjutavad mind ka õpetajad, kes võtavad igat last kui indiviidi, hoolivad õpilaste vaimsest ja füüsilisest tervisest ning toetavad meid igas olukorras, ka väljaspool klassiruume.

Rääkides elust väljaspool koolitunde, IB diplomi saamiseks on kohustus pidevalt osaleda vähemalt kolmes erinevas klassivälises projektis, ringis, klubis vms. Need peavad käima CAS kriteeriumite alla. C- creativity (loovus), A- action/activity (tegevus/aktiivsus), S- service (teenistus). Igast valdkonnast valid vähemalt ühe, milles aktiivselt kaasa lööd ja oma muljeid ning tulemusi kas siis päevikuvormis, videote, pildite või helisalvestite näol digitaalsesse portfelli jäädvustad. Praeguseks olen valinud kõvasti rohkem kui kolm tegevust, sest tahan ju kõike teha ja proovida. Ma tean ka, et järgmisel semestril ning kooliaastal, läheb elu veel kiiremaks, seega kasutan neid pakutud võimalusi praegu, kui natuke veel hinge tõmmata saan. Siiski on mul kolm põhitegevust, millele rohkem aega pühendan kui teistele tagaplaanil olevatele. Loovusena teen väitlust, mis on äärmiselt keeruline, kuid tunnen kui palju see mu rääkimisele ja kirjandi kirjutamistele kaasa aitab. Lisaks arvan, et argumentide moodustamine on vägagi vajalik oskus. Me saame oma võimeid proovile panna rahvusvahelistel võistlustel, kuhu järgneval aastal minna plaanime. Teenistusena, astusin Rahvusvahelise Punase Risti organisatsiooni, mille raames käime Dilijani kohalikus päevahoius, mis on mõeldud erilistele ja haavatavatest perekondadest pärit lastele. Korra nädalas veedame nendega lõbusalt aega erinevaid arendavaid mänge mängides. Meil on plaanis ka väike jõuluesinemine teha, seega pidin oma puusad soojaks tegema ja cha-cha sammud taas meelde tuletama – kõige teraapilisem ning nauditavam 45 minutit mu nädalas.

Indiana Jones on kõige ohtlikum ja ilmselt ka väljakutsuvam tegevus koolis, millest osa võtta saame, sest tegeletakse mägironimisega, käiakse koobastes, uuritakse arheoloogilisi leide jne. Seepärast peab tiimi pääsemiseks läbima füüsilise testi, mille ma eeldasin nipsust ära teha, kuid nii see päris ei olnud. Tahtjaid oli üle kahekümne, kuid vastu võeti vaid seitse – konkurents oli kõva ja muidugi oli see just paras hetk tegijatel spordipoistel oma jõu- ning ilunumbreid näidata. Alustuseks jooks, sellele järgnes tagurpidi ja tavalised kätekõverdused, lõuatõmbed ning muid õudused oma keharaskusega, mida ma varem isegi proovinud polnud. Peale oma totaalset põrumist olin kindel, et Indiana Jones’iga võin hüvasti jätta, kuid minu üllatuseks hinnati jõunumbrite asemel meid hoopis meeskonnatöö ning motivatsiooni põhjal – tüdrukutest oleme mina ja mu Kanada sõbranna nüüd osa Indiana Jones’i grupist!

Kohtume juba õige pea!

Beti

Featured

Koduigatsus, George Clooney ja vallutamata mäetipud

Barev dzez! Pole ammu kirjutanud, kuid nüüd on koolivaheaeg ja ühtegi vabandust enam tuua ei saa!

Viimane kord filosofeerisin küsimuse “kas olen paradiisis või vangikongis” üle ning ausalt öeldes pole ma vastuseni veel jõudnud. On hetki, kui olen õnnetipul ja ei suuda uskuda, kui väga mul veab, et siin olla saan… kuid samas tunnen ka suurt koduigatsust ning olen justkui kadunud (idenditeedikriis kui nii võib öelda). Tegelikult kogen täiesti esimest korda elus üldse igatsust kodu, eesti keele ja inimeste järele, mis võib tuleneda sellest, et see kuu sain lausa kahel korral eestlasi kohata. Kõigepealt oli minu endine kooliõde ja ka jumal Angela tulnud oma õpingute raames Dilijani – ma olin üsna šokeeritud, et sellest kohast üldse keegi midagi teab ning veel enam, et siin tuttavat eestlast kohtan. Muidugi läksime kohe kohvitama ja muljetama – äärmiselt teraapiline! Äärepealt polekski üksteist näha saanud, sest meie kohtumise päeval oli mul algselt plaan osaleda Jerevani rahvaspordiüritusel, kuid õnneks-kahjuks jooksin paar päeva enne võistlust Dilijani jube augulistel teedel ning kukkusin põlvega kivi otsa. See tähendas minu jaoks puhkepäevi ning võimalust Angelat näha!

Muidugi ei saa ma mainimata jätta selle kuu tippsündmust: kooli 5. sünnipäev! Pidevalt räägiti eelarve kärpimisest, sest juubel ju tulemas ning rahaga on kitsas – minu arusaam kokkuhoiust ning finantsilistest raskustest ei ühti absoluutselt siinse olukorraga. Kõikidest takistustest hoolimata oli lõpptulemus väga võimas. Suurüritus oli osa Jerevanis toimuvatest Aurora foorumitest, mis eelneva nädala vältel toimusid ja kuhu huvilised meie seast ka minna said.

Aurora foorumil Jerevanis

Mis on Aurora foorum? Mis või kes üldse on Aurora, sa küsid? Aurora auhind on igaaastane rahvusvaheline humanitaarauhind, millega tunnustatakse märkimisväärset humanitaartööd teinud inimesi. Laureaat saab 1 miljon dollarit, millega ta saab toetada erinevaid organisatsioone. Auhinda on välja antud alates 2016. aastast, Armeenia genotsiidi üleelanute nimel. Loojateks on sellised tähtsad härrad nagu Noubar Afeyan, Vartan Gregorian ja meie kooli asutaja, Ruben Vardanyan, kes kõik ka ennast sünnipäevaks kohale vedasid. Foorumite näol on tegemist loengute, presentatsioonide ja diskussioonidega, mida viivad läbi humanitaarid, akadeemikud, filantroobid, aktivistid jt. Lisaks kõikidele üüber tähtsatele tegelastele, kelle nimesid ma varem kuulnudki polnud, on “Austatud kaasesimees”, paljude (eesotsas vanaema Ülle) lemmik, George Clooney – kuna ta on varem meie kooli külastanud, käisid jutud, et astub ka seekord läbi:)

Mina olin muidugi üks nendest huvilistest, seega sain koolist päeva vabaks ja osalesin teaduse ning tehnoloogia foorumil, mis toimus peenes hotellis Jerevanis. Meil oli oma grupiga väga lõbus – uudistasime ringi, suhtlesime ja lõime kontakte, sõime vahelduseks ka head toitu ning kõige selle taustal, kuulasime ka mõne kõne. Ütlen ausalt, et need käisid minu ja mu kaaslastele jaoks üle mõistuse. Meie kaitseks võin öelda, et nii mõnigi ärimees ning professor tukkus või mängis telefonimängu, seega ei tundnud me ennast kõige halvemini, kui mõni esitlus tehisintellektist või füüsikast üsna igav tundus. Minu tipphetk oli ikkagi siis, kui julguse kokku võtsin ja Nobeli rahupreemia ning Aurora auhinna laureaadi, Marguerite Barankitsega, kes Burundi lapsi päästab, lobisema läksin. Kui meie silmis suured inimesed hoopis ise pilti tulid küsima, tundsime ennast kõvade nimede hulgas olevat – tunti kaugelt ära, et tuleme Dilijanist, UWC’st.

Sünnipäevale ilmus umbes sama rahvas, kes eelnevatel päevadel Jerevanis jõlkunud olid. See päev oli täis elevust ja ärevust samal ajal, igal pool sigin-sagin ning inimesi aina voolas uksest sisse. Kandsime oma rahvusriideid ja tervitasime neid naeratustega. Jätkasime diskussioonidega ning lõpetasime õhtu kontserdiga, mis oli enamjaolt pühendatud meie kooli doonoritele (nende hulgas ka Amal Clooney), tänu kellele me kõik siin praegu õpime. Suurim isiklik üllatus oli, kui rahulikult lõunatades telefonikõne sain, et mind koheselt peaukse juurde nõutakse. Hingeldades ja segaduses jõudsin kohale ning sain aru, mis teoksil… Eestist oli tulnud Aurora Hea Tahte saadikuna Meelis Kubits koos oma tütre ja abikaasa Viktoria Ladõnskaja-Kubitsaga. Ma olin ikka väga üllatunud ning rõõmus, et mõnele eestlasele oma siinset elu tutvustada sain! (sõbrad, te olete kõik ka väga oodatud siia mind külastama, muideks) Õhtuseks kontserdiks unustasin eestlasliku külmuse ja mõtestasin ennast särtsakaks latiinoks, sest mõned asjad ikka ei muutu – ma lihtsalt pidin saama võimaluse tantsida. Nimelt esineti erinevate kultuuride tantsudega, Jaapani, India, Türgi, Gruusia, Armeenia ja Brasiilia, kust mina ka osa võtsin, esindades El Salvadori. Isegi, et George Clooney lõpuks ikkagi tulemata jättis, nautisin seda õhtut sajaga. Peale eestlastega kohtumist tuli tegelikult veel suurem koduigatsus peale…

Pidustused sinnapaika… koolis olen ka ikka käinud. Nüüd võib küll öelda, et tööd on rohkem ja mõistan seda UWC kurikuulsa kolmnurga dilemmat, kuidas hoida tasakaalus uni, kool ja sotsiaalne elu. Sellele lisaks muidugi ka aeg iseendale ning puhkus. Praegu on mul veel kolm sõdurit mängus, aga eks näis, mis tulevik toob:D

Tõelist Armeeniat avastamas

Paljud on küsinud, kuidas tulen toime inglise keelse õppega. Alguses olin veidi hädas, eriti just bioloogia ning majandusega, sest ma polnud kunagi neid teadusalaseid termineid kuulnud, seega nägid mu vihikud rohkem välja nagu sõnaraamatud. Nüüd on juba täiesti okei ja arusaamisega raskusi pole, pigem on juba keeruline eesti keelde tõlkida. Aga vot matemaatika mõisted on siiani minu jaoks üks suur müsteerium…

See kuu olen saanud natuke rohkem ka Armeeniat avastada, külastasime Gyumrit, Vanadzori, Kapani, Tatevi provintsi ja olen roninud mägesid mööda, õppinud tegema ehtsaid Armeenia roogasid jne. Nendel hetkedel veendun, et olen paradiisis – ma armun sellesse riiki iga hetkega aina rohkem. Imeline loodus, rohelus, vallutamata mäetipud, avastamata koopad. Inimesed, siirad ning abivalmid, kes on läbi elanud õuduseid, kuid kõigest hoolimata võtavad võõra vastu avali süli. Kombed, et ropendamine pole aktsepteeritav ning turvavöö kinnitamine näitab umbusaldust. Kultuur, kus värvilised vaibad kaunistavad elamist ja kodutoit ei vii mitte ainult keelt alla, vaid sellest saab söönuks terve küla. Ma tunnen kui palju sellel imelisel maal mulle veel pakkuda on ning ma ei jõua ära oodata, et seda kõike juba kogeda!

Momendid Gyumrist

Beti

Featured

Ilus unenägu või vangikong?

Bari or! Ja me kohtume taas… et mina saaksin jälle muljetada. Nüüd juba vaikselt tunnen, kuidas aega jääb aina vähemaks, et päriselt maha istuda ning kirjutada. Eks ma püüan!

Viimane kord rääkisin n-ö “suvelaagrist”, kuid praegu sisustavad mu päevi ikka koolitunnid. Ilma keerutamata ütlen, et kooli algus oli emotsionaalselt väga raske teatud sisepingete tõttu. Jäin kohe esimestel päevadel haigeks ja muud peale magamise väga ei teinudki. Sellegipoolest on põnev alustada puhtalt lehelt – uus keskkond, õpetajad, ained ning täiesti teistsugune süsteem, mida ma natuke veel pelgan, kuid eks meil kõigil põhjatu teadmatus ees. Suur erinevus on ka see, et minu 45-minutiline koolitund ja 30-minutiline söögivahetund, on muutunud 1h 20 minuti pikkusteks, mis on võib tunduda üsna veniv ning väsitav… Tegelikkuses pole hullu midagi, saabki ainesse rohkem süveneda, lõunat nautida ja vaatamata mõnele pikemale päevale, olen vahel juba kella 12st vaba.

Õpilased tänavakunstnikena

Praegu on sisseelamine ehk kodutöid väga ei anta, tutvutakse tundidega ja vahetame oma aineid. Nimelt peame kindlatest ainete kategooriatest kuus meelepärast võtma – kolm higher level ja kolm standard level ehk saad ka otsustada, millele rohkem keskenduda soovid. Kuna ma oma tulevikuplaanides veel nii kindel pole, valisin tunnid, mis mulle endale kõige huvitavamad tundusid. Hetke seisuga on minu pakett järgmine: bioloogia, kunst ja majandus kõrgemal tasemel ning inglise keel&kirjandus, matemaatika rakendus&tõlgendus (applications and interpretations) ja hispaania keel (jah… ma hakkasin jälle uut keelt õppima) standard tasemel. Siiani olen oma ainete ning õpetajatega väga rahul, kuid harjumatu ja veidi ebamugav on kõiki koolitöötajaid, k.a direktorit eesnime pidi kutsuda. Üritan õpetajate tagarääkimisest hoiduda, kuid mõni naljakas seik, mida jagada tahan, on küll.

Niisiis… minu matemaatika õpetaja, kes on pärit Indiast ja näeb välja nagu tõeline jõuluvana, astub esimesel tunnil sisse, võtab ära oma sandaalid, siis paljajalu seab ennast rätsepistes aknalauale. Seejärel proovib ta meid veenda, et meil pole õpikuid vaja, sest ta teab oma ainet piisavalt hästi. Järgmisel hetkel tõestab õpetaja Parag ruutjuur kahe irratsionaalsust, mis on kindel fakt, kuid oma nime me tegelikult ei tea – ta on kindlasti üks mu lemmikõpetajaid. Ta läheb väga kurjaks, kui teda perekonnanime järgi või õpetajaks/härraks kutsutakse, ainult Parag sobib.

Kunstitunnid on samuti ühed nauditavamad. Võimalused on lõpmatud… alustades keraamikamajast ja lõpetades isiklikust ruumist, kus ennast väljendada saame. Tunde juhivad kaks härrasmeest: Jarov Venemaalt ja Lee Inglismaalt. Jarov on loov & lõbus ning Lee on peen & asjalik – nende kahe kooslus on üsna koomiline, aga nad on väga julgustavad ning oskavad sind panna tundma nagu päris kunstnik:) Kõik said esimesel tunnil kingituseks ka oma eskiisraamatu, (sketchbooki) kuhu oma vaimusünnitusi jäädvustada saame.

Esimesel reedel oli meil pidžaama päev, mil kõik tuduriietes kooli ilmusid. See polnud midagi äärmiselt tavatut, sest erinevalt Eestist, puudub meil riietumise kohta kodukord – võite ette kujutada, milline stiilipidu siin igapäevaselt on. Meil oli sel reedel ka muidu õnnepäev, sest saime oma koolikaardid kätte… see tähendas vabadust! Lõpuks võisime iseseisvalt territooriumilt lahkuda. Kihutasime peale kooli välja nagu pääseksime vanglast:D Meelelahutusasutustest niipalju, et restorane ja kohvikuid siin on, piiratud koguses, aga on. Meil on üks baar ja üks Iiri pubi, kus esimesel nädalavahetusel paduvihmaga tantsisime. Kell 23.00 peame muidugi kõik tagasi kodudes olema… see on küll midagi, mida ma varem kogenud pole.

Kui rohkemat meelelahutust või shoppingut soovime, peame ikkagi Jerevani sõitma. Alguses läksime kõik koos ja kuna meile liialt aega ei antud, saime linnale vaid kiire ülevaate: kaubanduskeskus, peatänav, ooperimaja, kunstimuuseum, peaväljak, parimad lavashid jne. Dilijani oli juba sügis jõudnud, kui Jerevan veel 30kraadises kuumuses lõõmas. Teisel korral läksin juba iseseisvalt väiksema grupiga. Mõni hetk oli küll tunne, et elusalt kohale me kindlasti ei jõua, kuid lõpuks oli meil ikka väga lõbus seiklus. Seekord käisime Sinises mošees, mis meil vaatamata oli jäänud. Kõigil naistel on kohustus peas rätikut kanda, mis meile kohapeal ka anti. Väljaspoolt oli mošee imeilus – sinine ja sädelev, kuid seestpoolt oli rõhku pandud pigem sisule kui dekoratsioonidele. Meil oli omapäi palju rohkem vabadust, kuid ajaga jäi taas kitsaks, sest buss väljub vaid kaks korda päevas… Meil on varsti tulemas ka üleöö “luba” ehk võime 1-2 ööks koolist ära minna. Enamus (kaasa arvatud mina:D) on Jerevani oma bookingud Airbnbs juba ära teinud.

Tänavatel on janu kustutamiseks veekraanid
Armeenia valitsushoone
Treppide kaskaad. Sees on kunstimuuseum ja viimast korrust kaunistab Swarovski näitus
Ehtsa lavashi tegu
Sinine mošee
Venelannade Dasha ja Aleksandraga mošeed külastamas

Vahel ikka tunnen, et ei saa päris täpselt aru, mida minult oodatakse või milline on mu positsioon siin kogukonnas. Meil on hästitoimiv tugisüsteem, näiteks teisipäeviti ja neljapäeviti on tunniplaanis tund mentoriga, kus kõik oma emotsioonid välja elada saame. Kolmapäeviti ning reedeti on armeenia keel, mis on mitte-ametlik õppeaine ehk hindeid ega kodutöid meile ei anta. Neil on täiesti oma tähestik ja see keel ei sarnane mitte ühelegi teisele, mis muudab selle justkui salakeeleks. Mõned sõnad on niivõrd keerulised ja veidrad, et sarnaneb rohkem pudikeelele (ma ei oska ikka veel head aega öelda). Kuna kool puutub linnaelanikega väga tihedalt kokku, on vajalik, et me mõned laused välja veerida oskaksime.

Teine nädal sujus vaatamata kohutavale sügisilmale, palju paremini. Tegemist on palju, sest lisaks tundidele toimuvad pidevalt mingisugused koosolekud või loengud. Samuti teevad algust erinevad “huviringid”, näiteks liitusin mina jooksmisklubiga… vaatame veel kaua ma seal vastu pean:D Häiriv on asjaolu, et paljud õpilased, nendest enamus armeenlased, ainult õpivad õpivad ja õpivad. Proovisin siis ka oma olematuid kodutöid teha, kuid mõistsin peagi kui kasutu see on. Pärisin siis, mispärast nad juba alguses ennast niimoodi piinavad, sest isegi teise aasta õpilased, kellel päriselt palju teha on, olid üllatunud ning tundsid end survestatult. Sain teada, et Armeenia noormehi ootab ees karm kaheaastane kaitsevägi, millest pääsevad vaid top 50 ülikoolidesse minejad – see selgitab ka nende innukust. Minu suhtumine kooliasjadesse veel nii tõsine pole – milleks stressata, kui millegi üle stressata pole. Hiljem upun niikuinii töö sisse… parem naudin praegu seda mugavust:) Aga tundides pean sellegipoolest kõrvad vägagi kikkis istuma, sest mu aju alles harjub inglise keelse õppetööga. Meid on siiani külastanud ka mitmed Ameerika ülikoolid, kes ennast meile tutvustavad. Need on suunatud pigem vanematele õpilastele, kuid ega natukese maa uurimine ka minult tükki küljest võta:)

Meie esimene (omapäi) sõit Jerevani

Kutsun teise aasta õpilasi küll vanemateks, aga reaalsus on see, et enamus neist on minuvanused, kui mitte nooremad. Minu generatsioonis on vaid üksikud 2001. aastal sündinud – paljud on 17- või lausa 16-aastased. Vahel tunnen ennast nagu kaelkirjakust vanaema:D Alguses ikka arvati, et olen siin juba vana kala, mille üle ma absoluutselt ei imesta… mõni täitsa beebi minu kõrval.

UWC koolides on väga suur rõhk erinevate rahvuste tunnustamisel, mispärast korraldatakse tihti kultuuriõhtuid. Selle aasta esimene oli Kaukaasia oma ehk Armeenia, Gruusia ja natuke ka Venemaad. Rahvuste esindajad sisutavad õhtut etendustega, mille kaudu oma kultuuri teistele tutvustavad. On ilus vaadata, kuidas sellisteks sündmusteks pannakse igasugused konfliktid kõrvale ja unustatakse riigipiirid. Vaid päev enne kultuuriõhtut olin sööklas tunnistajaks väga tulisele köögi ja kultuuri vaidlusele, armeenlase ning grusiini vahel – kes kellelt mida varastas ja kelle kultuur tegelikult rikkam on. Ühisele arvamusele nad lõpuks ikka ei jõudnud, kuid vaatamata sellele, suutsid nad ikka väga vinge show korraldada. Järgneval päeval saime õiget Armeenia lõunasööki ka:)

Saia saia saia!!!!
Kaukaasia köök: pelmeenid ja rohkelt liha

Kui sööklast korra juba juttu tuli… toit on kindlasti kõvasti parem kui tavalise kooli oma, küll aga tüütab see mind juba ära – tahaksin hommikusöögiks lihtsalt putru! Mida ma jumaldan, on värskelt Dilijanist korjatud mahlased puuviljad. Muidugi igatsen Eesti valgeid klaare… ja leiba, kuid proovin siinset kultuuri rohkem endasse lasta. Meil mängib pidevalt sööklas muusika ning tants ja trall käib – armastan seda melu!

Dilijani teeäärsed on puuvilju täis. Õuna kilohinnaks vaid 60 eurosenti

Naasnud on päike ja suvetunne.

Vahel ikka mõtlen, kas äkki elan lihtsalt üht ilusat unenägu… kas see on ikka päris… kas olengi siin… shnorhakalut’yun! (armeenia keeles “aitäh!”)

Beti

Featured

Are you from Russia or the US?

Barev dzez! Esimesed nädalad on möödunud ja muljeid, mida jagada, on palju. Üldse ei teagi, kust alustada, sest pidevalt toimub midagi põnevat, millest kirjutada saaksin. Et teksti liiga palju ei tuleks, proovin need pöörased päevad lühidalt kokku võtta.

Kõige suurem erinevus, mida märkasin, oli see, et inimesed päriselt ka naeratavad… kallistavad ka kogu aeg. Oleme rääkinud rahvuslikest kommetest ning kultuurilistest erinevustest, mistõttu mõni õpetaja ikka aeg ajalt küsib, et kuidas mina kui eestlane selle pideva kallistamise ja katsumisega toime tulen. Nüüdseks olen juba harjunud, aga esimestel päevadel oli küll veidi veider inimesi nii palju katsuda. Üks suur erinevus kogu selle kupatuse juures on veel see, et nüüdsest pean ise oma pesu pesema. Õnneks pole veel ühtegi valget särki roosaks pesnud ja sokid on samuti kõik alles!

Meie eelmise nädala graafik oli tihe ja kõik olid üsna kurnatud suurest informatsiooni hulgast ning kultuurišokist. Uued näod, nimed (issand need nimed!!!!), rahvused, hiigelsuur campus, kus tahtsin ära eksides nutma hakata ja emale helistada ning muidugi need lõppematud tegevused, tegevused, tegevused… Olen siin olles juba nii palju õppinud ja ma ei väsi üllatumast nendest lugudest, mida inimesed endaga kannavad ning teistega jagavad. Rahvuseid on palju… alustades Läti, Leeduga, lõpetades Burkina Faso ja Zimbabwega – igaühel on erinev taust ning omapärane lugu elust kodus. Domineerivad riigid on ikka Armeenia ja Venemaa, kuid on ka selliseid ühemehe riigikesi nagu Eesti. Mõni on oma elu jooksul kümnes eri riigis elanud ning õiget passi neil üldse polegi, mille kõrval oma rahulikust Eesti elust rääkides hakkan isegi haigutama. Naljad kõrvale jättes saan nüüd palju paremini aru, mis olukorrad teistes riikides valitsevad ja kui palju mul veab, et kodumaal ikka üksinda ka tänaval kõndida võin. Näiteks minu toakaaslane Luciana on El Salvadorist, mis on üks ohtlikeimast riikidest maailmas – eelmisel aastal oli 25% elanikkonna surmadest mõrvad. Teine ekstreemne näide on ühest neiust nimega Marlyne, kes on pärit Rwandast, kuid paari aasta eest kolisid/põgenesid nad perega Burundisse, kus neil alguses polnud isegi süüa ega puhast joogivett. Karm karm karm…

Toakaaslase Lucianaga

Tõsisemad teemad kõrvale jättes ja tagasi Dilijani elu juurde tulles… meie imeilusas linnakus on suur tiim õppejõude, tugiisikuid, koristajaid jne., kes meie eest igapäevaselt hoolitsevad. Linnak koosneb kolmest suuremast hoonest: elamu, spordihoone ja õppehoone ning siis ka kunstihoone, direktori maja, meditsiinikeskus, söökla, teatriboks, jalgpalli-, korvpalli- ja tenniseväljakud jne. (äraeksimine garanteeritud) Meie elamud on jaotatud kahe maja vahel, mäepoole ja jõepoole. Need jagunevad omakorda tiibadeks, mis on vastavalt nimetatud suuremate Armeenia mägede või jõgede järgi. Mina elan mäepoolses osas, kõrgemail korrusel, kaugeimas toas, (mis tähendab, et mul läheb kooli minemisega kõige rohkem aega) Maymekhi toonis (kutsume neid tiibasid toonideks) ning meie toon parent ehk n-ö majavanem on hollandlane Justin, kes kõikide meie muredega tegeleb ja meie eest vastutab. Ta on lõbus 40ndates sportlik härrasmees, kes annab inglise keelt ja ta enda lapsed on samuti UWCs õppinud. Temaga kohtume iga neljapäeval toon time’i ajal, kus a) arutame olulisi teemasid või b) veedame lõbusalt aega mänge mängides või filme vaadates ning seda kõike tema enda korteris. Meil on ka senior toon parent, kes on meile nagu vanaema… ta teab kõigist kõike ning tema juurde võib absoluutselt iga probleemiga pöörduda. Indiast pärit vanadaam Madhu (pärisnimi Madhuchhanda) annab lisaks meie jamadega tegelemisele ka bioloogiat.

Natuke nendest “tegevustest”, mis meie aega siiani sisustanud on. Tavaliselt algas päev umbes 9 paiku, kuid see pole kivisse raiutud. Me kohtusime harilikult õppehoone aatriumis, kus meid gruppidesse jaotati ning siis erinevatesse loengutesse suunati. Oleme rääkinud UWC missioonist ja väärtustest. Loengute teemad toetavadki neid samu väärtuseid, et saaksime hea tutvustuse elust siin, meile seatud ootustest ning inimestest meie ümber. Loenguteks ma neid isegi ei nimetaks, sest põhiliselt oleme meie ise need, kes erinevatel teemadel vestlevad. Oleme rääkinud keskkonnast, tervislikust eluviisist, kultuuridevahelisest mõistmisest, erinevuste tunnustamisest, isiklikust vastutusest ja väärikusest, vastastikusest vastutusest ning austusest jne jne – ühesõnaga kõigest, mis UWC põhiväärtuste alla kuuluvad. Ma olen neid arutelusid ikka sajaga nautinud, niivõrd huvitav ning silmiavav on neid eri arvamusi kuulda. Me oleme saanud ka üksteist tundma õppida läbi mängude, tantsimiste, hommikuste joogatundide, õhtuste koosviibimiste ning refelction time’ide, kus arutame, mis meil tol päeval juhtus, mis läks hästi ja halvasti. Palju rõhku pannakse eneseanalüüsile, et edaspidi paremini toime tulla, mis on minu arust vajalik.

Tüdrukud enne Mingle party’t

Kuigi me tegime dokumendifotod kohe peale saabumist, (ma nägin väga räsitud välja ja tuleb välja, et sellest saab ka mu lõpupilt, mis raamatukogu seinale läheb… rude!) pole õpilaspileteid veel kätte antud, mis tähendab, et tegelikult ei tohiks me linnakust välja minna. Vaatamata sellele, meid siin vangis ikka päris ei hoita ning paaril korral oleme saanud natuke Dilijani ka avastada. Tegemist on rohelise ja lopsaka loodusega linnakesega, millest enamuse moodustabki mägine rahvuspark. Linn ise on imeväike ning kohati jääb mulje nagu oleks see mahajäetud sõjapiirkond, kuid inimesi siin ikka elab ja natuke nagu elu ka on – paar kohvikut ja restorani, üks baar, muuseum, valla- või rahvamaja, mõni vaatamisväärsus ning hotell… ja ega väga midagi rohkem polegi. Oleme saanud turul käia, kohvikus istuda (taaskord… kohv on masendav) ning poes käia. Hinnad on tõesti odavad, aga valik üsna kesine. Kohalikest niipalju, et armeenlaste näol on tegemist äärmiselt külalislahkete kodanikega – tee ääres puudel kasvavad puuviljad on sama palju sinu kui aiaomaniku. Nende jaoks on kõik, kes armeenlaste moodi välja ei näe, venelased. Küsitakse ikka, et kas olen venelanna või ameeriklane.

Lõpmatu rohelus
Esindatud riigid pildil: Eesti, Iisrael, Mauritius, Bangladesh, Saksamaa, Mehhiko, Armeenia, Venemaa, Liibanon, Kolumbia&USA, Hispaania, Boliivia, Portugal, Norra

See nädal oli meil kavas ka väike väljasõit Sevani järve äärde, kus telkisime ja veetsime lihtsalt mõnusalt aega. Muidugi juhtus nii, et vastupidiselt tavalisele 35 kraadisele kuumusele, osutus ilm just sel päeval päris tuuliseks ning natuke tuli isegi vihma, kuid see meid ei morjendanud. Meie välimatkasid korraldab üks õpetaja nimega Gor, kes otsustas paari aasta eest poliitikast tagasi astuda ning oma elu hoopis loodusele pühendada. Ta on üsna konkreetne ja veidi hirmus. Tal on oma kotkas, kes pesast hüljati ning kes temaga igal pool kaasas käib. Ma pole selle mõtte kõige suurem fänn aga okei! Üks “rituaal”, mida õhtul lõkke ääres tegime oli see, et kirjutasime paberile oma hirmud… vabatahtlikud said ka ette lugeda ning seejärel põletasime need. Mul tuli päris pikk rodu hirme, kuid nüüd on neist alles vaid tuhk.

Sevani järve ääres
Päikesetõus
Gori kotkas

Siiamaani olen eluga rahul – teise aasta õpilased pingutavad väga, et me siin ennast kodusena tunneksime. Esimesel päeval tegime ühispildi, kus kõik oma lippe hoidsid. Sellele järgnes teise generatsiooni poolt tants ja sümboolne meie kui uustulnukate vastuvõtmine siinsesse kogukonda. Nad kõik jooksid suvaliselt meie juurde, lipud ümber õlgade, kallistasid ja ütlesid “Welcome home!” – see hetk oli niiiiii võimas, et paljud puhkesid nutma (üllataval kombel ka mina). On ka momente kui tunnen, et olen täiesti üksi ja mul pole kellegagi rääkida. Vahel tahaksin lihtsalt oma inimesi, kellega emakeeles kõneleda saaksin või mõtlen, et mida ma üldse siin teen. Jagasin oma muret ka toakaaslastega ning nad lohutasid mind sellega, et see tekib absoluutselt kõigil ning selliseid hetki tuleb veel ette – proovin neist lihtsalt üle olla!

Peale väljasõitu oleme hakanud ka vaikselt koolile mõtlema. Alustuseks tegime inglise keele testi, mis oli täitsa tehtav ning siis ka matemaatika testi… palun ärme räägi sellest. Ühiselt jõudsime otsusele, et korrates oleks meil palju paremini läinud. Testi eesmärk oli tegelikult meile endale aru anda, mis tasemest siin räägitakse. Akadeemilisest elust kirjutan rohkem siis, kui kool juba peal on.

Ikka tuli pikk postitus, aga selle möllu kirjeldamiseks vajan mitmeid mitmeid lehekülgi (päevikus on juba üle 30 lehekülje). Aga nüüd ongi meie “suvelaager” läbi ja aeg on päriselt koolis käima hakata. Praegu olen väga elevil – uued õpetajad, ained, süsteem jms. Eks näis, kauaks seda elevust jagub:D Ma ei oska veel ennustada, milline mu elu siis olema saab ning kui tihti kirjutama hakkan. Aga senikauaks nägemise-kuulmiseni!:)

Reedene õhtusöök:D

Merci!

Beti

Featured

Saabumine Dilijani…

“Julgete päralt on maailm.”

— Lucky Laika “Vanasõnad”

Ja enne kui ma märgatagi jõudsin, oli suvi Eestis minu jaoks läbi ning aeg uutele väljakutsele vastu minna… Ütlen ausalt, olin terve suvi väga elevil, kuid just enne minekut, kasvas mu sees ärevus, kõhklused ja hirm. Lennujaamas olid mind saatmas mõned pereliikmed ning sõbrad, kes kõik mind sellel pöörasel teekonnal toetanud on. Aitäh Teile selle eest! Pühkisin pisarad ja jooksin Moskva lennule. Lugesin sõbrapäevikut, mis mulle kingiks kaasa tehti ning hetkega kadusid kõik mu mured, sest mõistsin, kui hoitud ma koduste sõprade poolt olen ja vahet pole kui kaugel või lähedal me oleme, tõelised sõbrad jäävad alati üksteist toetama!

Mu seiklus Dilijani suunas algas juba Moskva lennujaamas, kui ühe väga ebameeldiva situatsiooni kaudu, Kasahstani noormehega tuttavaks sain. Rääkisime pikalt laialt Eestist, Armeeniast, Poolast (kuhu tema parasjagu õppima suundus) ja üldse kogu maailmast. Ta kinkis mulle Kasahstani šokolaadi, mida ma ära küll ei söö (võõrastelt kommi ei võeta), kuid tore mälestus sellegipoolest. See pani mind mõtlema, kuidas halvast situatsioonist võib lõpuks ikka midagi head välja tulla, kui oled ise viisakas ning avatud meelega. Jerevani lennule astudes peksis süda ja ihul oli kananahk, seega otsustasin enda rahustamiseks lugeda üht raamatut, milles räägiti hirmust… kuidas hirm on miski, mida me ise endale loome.

Jerevani lennujaama jõudes üritasin töötajatelt küsida, kas kraanivesi joodav ka on, kuid kasina inglise keele oskuse tõttu, soovitati mul tualettpotist vett mitte juua. See selleks. Väljas tervitati mind UWCD lipu, suure rõõmukisa ja teise aasta õpilaste, Elena (Venemaa) ning Vladi (Valgevene) naeratavate nägude poolt. Nad kallistasid mind nagu oleksime juba vanad sõbrad. Meid viidi Volkswagen 1967. aasta bussi meenutavasse sõidukisse (võib-olla oligi see). Ka minu “klassikaaslased” tervitasid mind väga soojalt ning kuna ma olin peaaegu kõige pikem ja mitu tooni blondim-heledam kui teised, uuriti minult kohe, kust ma tulen ning kui vana ma olen. Suurem osa neist olid pärit Armeeniast ja Liibanonist, kuid oli üks venelanna ja vist ka grusiin, kui ma õigesti mäletan. Bussisõidul olid kõik peale armeenlaste täiesti läbi, sest teistel olid pikad lennud-reisid seljataga. Vastanduvalt minu eelarvamustele, rääkisime kõik omavahel juttu, proovisime Armeenia snäkke ning kuulasime muusikat. Sõit kestis kaks tundi (sest meie buss sõitis reaaaaaalset 30 km/h) ning vanemad õpilased rääkisid meile, et meil tuleb sõita läbi Armeenia pikimast tunnelist, millest teisel pool on justkui paradiis – Dilijan.

Jõudsime kohale kell 23:30 ja kõik ahhetasid-ohhetasid juba bussis, kui uhke meie uus kodu on. Meid tervitasid teise aasta õpilased ja ka mõned uued inimesed. Nad kõik karjusid ning tantsisid oma lippudega. Hüüdsid aina “Welcome, welcome, welcome…”. Mind valdas järsku selline õnnepuhang, kui kõik õpilased üksteist kallistasid ja ennast tutvustasid. Sellist tervitust polnud ma varem näinud, eriti mitte Eestis – me oleksime nagu üks suur perekond, kes pole üksteist kaua näinud. Peatselt sain tuttavaks ka oma toakaaslastega: Luciana El Salvadorist, Micaa Nepaalist (pärisnimi on Shivatmicaa) ja Armine Venemaalt (tegelikult armeenlanna). Luciana ja Micaa on siin juba teist aastat, seepärast oli nende poolt tervituseks ka paar kingitust. Kirjake, Armeenia kommid, pesupulber ja kotike Nepaalist. Mul oli lisaks kooli poolt antud esemetele ka kiri tüdrukult nimega Evelina. Ta on pärit Lätist ja ta on tohutult õnnelik, et nüüd ka kõik Baltimaad siin Dilijanis esindatud on (koos minuga tuli ka üks Leedu poiss). Evelina avaldas soovi minu n-ö tugiisikuks/mentoriks hakata. Siin on veel üks neiu, kes on Vene-Ukraina päritolu, kuid mingit moodi on ta soomlane, seega tahtis ka tema mind siin toetada. Kõik uued tulijad saavad endale teise aasta õpilase, kes meid siin kõiges aitavad.

Kohale jõudes olin küll rampväsinud, kuid elevus oli niivõrd suur, et pidin veel tunnikese oma toakaaslastega juttu rääkima… nad on kõik väga toredad ja abivalmid:)

Kõige parem pilt, mis mul toakaaslastega hetkel on:D
Venemaa, Eesti, Nepaal ja El Salvador

Loodan, et Teile meeldis lugeda mu esimesi muljed sellest hullumeelsest seiklusest ja et saan üsna varsti kirjutada ka esimese nädala kogemustest, sest siinne elu on ikka väga värvikirev, kuid samas ka intensiivne.

Beti:)